Veidrad lood, mis sööbivad seljaajju

Kireva elulooga Lucia Berlini novellid seoti pärast tema surma kimpu „Koduabilise käsiraamatuks“ ja ta sai korraga kuulsaks üle kogu maa.

Kui lähtuda soovitusest, et raamatuist kirjutades tuleks selge sõnaga välja öelda, kas asi on hea või mitte, oli tegu tõelise elamusega; või ei, et lugeja ei peaks nuputama, mida sest loost arvata ja kas maksab raamat omalegi soetada, siis tahaksin muidugi lüüa arvamuse letti ning öelda: jah või ei.

Kui aga võtta ette selline kirjanik nagu Lucia Berlin ja tema postuumselt ilmunud novellikogumik „Koduabilise käsiraamat“, siis seisan justkui ristteel, raamat kaenlas, õieti nagu eksinud, sest ei oska midagi konkreetset ja selgelt arusaadavat öelda.