„Venemaal muidugi räägitakse, et Euroopas saavad kõigist sõjapõgenikest organidoonorid!“

„Venemaal muidugi räägitakse, et Euroopas saavad kõigist sõjapõgenikest organidoonorid,“ räägib Natalja Logozinskaja, kes on sõjapõgenik olnud juba kaheksa aastat. Esmalt pidi pere lahkuma Širokino külast Donbassis, sel kevadel ka Mariupolist. Venemaa kaudu Eestisse saabunud Natalja ja tema abikaasa Oleksandr elavad nüüd Valgas. Oma poegade kohta teavad vanemad, et poisid on elus – sellest piisab.

MTÜ Valga Abikeskuse ruumikas majas on peavarju leidnud üle 50. Ukraina sõjapõgeniku. Neil kõigil on oma lugu, oma põgenemise teekond.

Natalja Logozinskaja ja tema mees Oleksandr elasid Ukrainas Širokinos. Naine pidas poodi, mehel oli autoremonditöökoda. Peres kasvas kaks poega. Elu veeres oma tavapärast rada kuni 2014. aasta suve lõpuni. Kuni algas sõda Donbassis. Rindejoon poolitas Širokino ning peatselt olid külast alles ainult varemed. Veebruaris 2015 lahkusid sealt viimased elanikud.

Tänu sõpradele leidsid Natalja ja Oleksandr uue kodu 10 kilomeetri kaugusel Mariupolis. Euroopa fondide toel alustati uuesti ettevõtlusega. Natalja rääkis oma perekonna lugu mitmele Ukraina telekanalile, teda nimetati „murdumatuks Širokino naiseks“. Koos Oleksandriga olid nad heaks näiteks, kuidas ei maksa käsi rüppe lasta ka kõige lootusetumas olukorras. „Panini L'аmоre – італійське паніні“ kaubamärk sai aja jooksul üpris tuntuks. Võib öelda, et äri õitses.

Sõda sai Natalja ja Oleksandri uuesti kätte tänavu 24. veebruari öösel. Esimene mürsk tabas Mariupolit nende elupaigast veidi kaugemal. Samal õhtul lõhkesid mürsud juba kõrvaltänaval. „Sõjaohust muidugi räägiti, aga sellises mastaabis rünnakuid ei uskunud tegelikult keegi. Inimesed olid sõja lähedusest paanikas, isegi 2014. aasta lahinguid oli enamik näinud televiisoris. Meie olime selle kõik juba üle elanud ja ei tundnud nii suurt hirmu,“ meenutab Natalja.

Sõja esimesil päevil liitusid nad vabatahtlikega, et aidata sõja jalgu jäänud inimesi. Jagasid toitu ja vett, aitasid otsida lähedasi. „Mariupol on suur linn, 650 000 elanikuga, esmalt otsisime üles oma lapsed ja siis aitasime teisi.“

Keldris sündis 27 last

Logozinskite arstidest sõbrad töötasid Mariupoli sünnitusmajas nr 2, kuhu Natalja ja Oleksandr suundusid 2. märtsil. Seal oli varju otsinud üle saja inimese.