Näidispõllud Lembevere külas võimaldavad tulemusi nii vaadelda kui ka kuulata, sest seal sumisevad lähedal asuvate tarude meemesilased ja looduslikud putukad. Kohati kipub sumin inimjutust üle olema.
Lilli on Eestis kasvatatud aastatuhandeid, kuid põllumaadel on seda tehtud pigem biomassi ja lämmastiku sidumise kui õite pärast. Siiski, aastakümneid on rajatud väiksemaid põlde mesilaste korje toetamiseks. Mesilased ootavad põllumehelt nii nektarit kui ka õietolmu ning kõike seda valikuliselt kogu kevade-suve-sügise jooksul ehk külmast külmani.
Nüüd juba mõned aastad on toiminud riiklik nügin suuremate korjepõldude rajamiseks. Igal põllumehel ei ole aga lilleaianduse kogemust, ja kui olekski, pole seda lihtne rakendada suureskaalalise põllumajanduse tingimustes. Lillede heaolu ja õitsemise juhtimist mesilaste heaks uurivad Tartu Ülikooli ökoloog Jaan Liira ning Eesti Maaülikooli mesinikud Kaarel Pent ja Sigmar Naudi. Katselapid on põllumees Madis Ajaotsa maadel, tema katsetab, mida head võiks traditsioonist teistsuguste vahekultuuride kasvatamine põllule anda.
Lillepõllud vahekultuuriks
Teadlased Toomas Tõrra ja Peeter Lääniste EMÜ Rõhu Katsekeskusest on kursis nii korjetaimede valiku kui ka nende seemnetega ning neil on kogemusi ka näiteks ebaharilikult varase külvi ning kohati ootamatute korjeks sobivate taimedega. Näiteks üks lemmikuid on õlikanep, mis on üha populaarsust koguv õlikultuur, kuid teatud oludes tunnevad ka mesilased huvi selle õietolmu vastu.
„Ärksamad põllumehed külvavad kogukonnale ja mesilastele lillepõldusid,“ ütleb Madis Ajaots.
„Mullale annavad taimed biomassina orgaanikat ehk toiteväärtust, mida kasutavad järgmisel aastal kasvatatavad kultuurid,“ selgitab Ajaots. „Juurte erinev sügavus loob mullaelustikule paremad tingimused.“
„Iga põhikultuuri kasvatamisel koonduvad mulda selle taimega seotud kahjurid,“ lisab Liira. „Sellepärast on vaja anda põllumullale vaheldust. Mustkesa ei ole tänapäeval soositud, sest võib toimuda mulla erosioon või toitainete leostumine. Sellepärast on parem kasvatada vahekultuuri.“
Vahekultuur peab suutma alla suruda umbrohud ning samas anda mullale tagasi või aktiveerida aineid, mis sealt vahepeal on kaduma läinud. „Klassikaline lahendus on lämmastikku siduvate liblikõieliste kasvatamine, millest enamik on ka sumistajatele korjetaimed. Lillepõldude väärtus põllumehele seisnebki selles, et paljud korjetaimed on tava-põllukultuuridest erineva sugulusega, mis tähendab ka erinevat mulla mikroobset ja toitainete tasakaalu loomist ning see omakorda tähendabki vaheldust ja parandamist.“
Liira võrdleb suurema teaduseksperimendi osaks olevatel näidisaladel mesilaste huvi monokultuuride ja lillesegude vastu. Ta selgitab, et mesilased on putukate maailmas suurtootjad, s.t erinevalt paljudest looduslikest tolmeldajatest keskenduvad nad suurtele nektari ja õietolmu kogustele pere kasvatamiseks ning ületalve ära toitmiseks.
„See tähendab, et iga lisaliigutus eri tüüpi õite vahel ei pruugi olla neile meelepärane. Esimesed vihjed eelmise aasta katse tulemustest viitavad just sellele, et mesilastele ei ole liigirikkad segud hea lahendus.“
Teadlane soovitab neile rajada kas ühe- või väheliigilisi alasid. „Kolmas võimalus oleks põllud, kus kultuurid on külvatud vahelduvate ribadena. See tagaks nii hea korje kui ka parima võimaliku mitmekesisuse põllumulla parendamiseks.“
Videod: Argo Ingver, Anna Plukk
Toetus ligi paarsada eurot
Mesilaste korjealade rajamise lisategevuse elluviimise eest saavad põllumehed ka toetust 193 eurot hektari kohta. „PRIA aruandluse järgi on viimastel aastatel toetuse saajaid olnud umbes kolmkümmend põlluharijat,“ ütleb Liira. „On aga ka neid, kes kasvatavad korjetaimi enda jaoks ilma ametlikku meetmetoetust taotlemata ning teised kasvatavad neid huvi pärast vahelduskultuurina.“
Järgmisest aastast muutuvad toetuse tingimused paindlikumaks ja üldist olukorda arvesse võtvamaks ning selle tõttu loodavad teadlased korjepõldude arvu olulist suurenemist.
Mis lilli kasvatada? Liira kirjeldab, et mõned liigid sobivad õieehituselt rohkem meemesilastele, teised kimalastele ning kolmandad liblikatele, sirelastele või kärbestele. Korjetaimede meetme juures on määratletud taimeliigid, mille kasvatamist korjepõldudel toetatakse.
Universaalsematest kultuuridest on kasutuses keerispea, kurgirohi, mitut liiki ristikud ja tatar. Tänapäeval on väga tähtsad korjekultuurid ka raps ja rüps, kusjuures hetkel tunnevad mesinikud puudust just nende suvistest aladest.
„Põlduba on hea korjekultuur mesilastele vaid juhul, kui samas on olemas arvukalt kimalasi, kes närivad õitesse auke nektari mugavamaks võtmiseks – see on hea näide, kuidas looduslike liikide soodne olukord toetab ka põllumajandust, s.t meetootmist,“ räägib Liira.
Kuivematel muldadel on headeks korjekultuurideks ussikeel, mesikas ja esparsett, niiskematel muldadel mesiohakas ja veiste-südamerohi. „Samas ei tohi alahinnata umbrohtude korjeväärtust – kõige tuntum neist on rukkilill.“
Näidisaladel saab jätkuvalt igaüks hinnata erinevate lahenduste toimimist, sest taimed kasvavad ja õitsevad veel nädalaid. Soovitatavalt astuge näidisalalt läbi just soojadel päikeselistel päevadel, kui ka mesilased on aktiivsed ja näitavad oma eelistust.
