Luule Komissarovi poeg: kui ema 75 sai, hakkasin rääkima, et võiks vabamalt võtta. Aga seda küll kuskilt ei paista
(8)80. juubelit tähistanud Luule Komissarovi hoogsusel, energilisusel, loomingulisusel ja jõudlusel näib olevat mingi saladus ka – see, kuidas ta end nõnda vägevalt käimas hoiab. On ju olnud aegu, kui ühte aastasse mahtunud lausa sadakond etendusõhtut.
„Tõenäoliselt on saladus selles, et ta ei toonud tööd koju kaasa, eriti sel ajal, kui me lapsed olime,“ ütleb tütar Kaja. „Ei mäleta, et ema oleks siis, kui me väiksed olime, kunagi kodus rolli harjutanud ja teksti õppinud. Hiljem mõnikord küll, aga ka nii, et natuke õpib ja siis aitab küll – vaja kududa, jalkat vaadata, lugeda ehk tegeleda hobidega ja mõelda vähem tööle.“
Johannes peab end osaliselt süüdi ema tabanud jalgpallihulluses – see haigus on neil ühine, kuigi Luule puhul nüüd isegi sügavam, nii et aeg-ajalt heidab ette, et poeg enam nii tihti staadionile ei jõua ja sama teraselt kõike ei jälgi.
„Ühised lemmikud on meil muidugi Liverpool ja üldse Inglise jalgpall. Viljandi võistkonnale elame ka kogu aeg kaasa – see oligi suur pettumus ja löök, et nad enam kõrgtasemel ei mängi. Täitsa ära on vajunud,“ räägib Johannes.
„Kui ema 75 sai, siis hakkasin vaikselt rääkima, et võiks ehk vabamalt võtta ja veidi pensionipõlve ka proovida. Aga seda küll kuskilt ei paista…“ ütleb Luule poeg Johannes.
