„See tank seisis meie talu varemetel, mille punaarmee ise puruks lasi!“

„Narva tankimonument seisab minu esivanemate maal. Punaarmee hävitas seal olnud talu ja monumendialune postament on ehitatud talu lauda kividest. Mina ei näe mingit põhjendust seal kohas „vabastamist“ tähistada,“ ütleb Haberkornide järeltulija Tiia Vann. Pärast Eesti taasiseseisvumist jättis pere selle osa maast isegi tagasi võtmata, et mitte saada tankiomanikeks.

„Selle tanki koht ei ole kivihunniku otsas, et venelased saaksid sinna lilli tassida ja rääkida, kuidas nad Narva linna üles ehitasid. Mingist vabastamisest ei saanud 1944. aasta suvel juttugi olla, linn oli sel ajal rusudes ja sakslased läinud,“ on Tiia Vann resoluutne.

Tankimonumendi lahkumist oma esivanemate talu tagaaiast jälgis ta teisipäeval pisteliselt, kuna oli ju tööpäev. Tundis head meelt valitsuse kiirest otsusest ja julgest tegutsemisest. Kahetses ainult, et tema ema Erna seda päeva ei näinud. Erna rääkis aastaid, et ei saa enne äragi surra, kui see kolakas tema maa pealt kadunud ei ole. See soov siiski ei täitunud, Erna lahkus siit ilmast tunamullu 98aastasena.

Pärast Eesti vabariigi taasiseseisvumist said Haberkornide pärijad maa tagasi. „Emale oli see väga tähtis, tegu oli ju tema lapsepõlve mälestustega. Talu küll enam ei olnud ja ega uut maja samasse kohta ehitada poleks jaksanud. Ega vist ka saanud sel ajal,“ meenutab tütar.

Alguses oli perekonnal plaanis tagasi võtta kogu kaotatud maa, ka jõeäärne osa.