Ruumipoeetiline suurvorm. Ukuaru elu koos liimeistri ja kahemehesaega

Lavastaja Peep Maasiku Emajõe Suveteatris lavastatud „Ukuaru“ on õnnestunud ruumipoeetiline suurvorm. Veera Saare ja Urmas Lennuki kirjutatud igavikuline argielupoeesia saab lõpmatuse mõõtme keset 80 aasta vanust, vähemalt 14 meetri kõrgust mastimännikut Tartumaal Vooremäel.

Võib nii ka öelda, et Peep Maasik lavastas metsa. Mets inspireeris näitlejaid ja häälestas publiku. Tulemus on järele mõeldes isegi pisut hämmastav, võimas mets ei söö inimsipelgate tegemisi ära, vaid hoiab neid ja võimendab kõike nii, et töö ja ka armastus muutuvad kunstiks.

Pulmad ja matused, kahemehesaag ja kahe aisaga vanker, allikas ja mesi, pill ja lapsed... See on Peep Maasiku lavastatud Ukuaru elu. Ja teises vaatuses lisandub metsaargielule veel sõjapaine. Näidendis ja lavastuses on puudutavalt esile toodud kõik need märgid, mis elule mõõtmed ja mõtte annavad.