Rein Taagepera tuletab kooli alguse puhul meelde oma 30 aastat tagasi öeldud mõtet: ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda sellest tasemest ette hüpata. Ja märgib, et nõuab endalt alati rohkem kui teistelt.
Politoloog Rein Taageperal (89) on valminud raamatu „Kui ajalugu liikuma hakkas“ käsikiri. See on lugu laulvast revolutsioonist, aastad 1987–1991. Lähiajal võiks raamatut ka poodidesse oodata.
Ta räägib, et kui sel kevadel Tartusse tuli, oli natuke rohkem aega ja jätkas oma mälestuste jäädvustamist 1992. aastaga. „Nüüd ma lähen tagasi Californiasse ja seepärast pean elu eest tegema siinsetest kaustadest märkmeid, et seal mälestusi edasi kirjutama hakata. Me alustasime abikaasa Marega seda pendeldamist 30 aasta eest. See pole turismisõit. Meie kodumaa on siin ja kodu seal. Ainus linn, mida ma kodulinnaks pean, on Tartu, aga rohkem träni on kogutud Californias. Kolm last ja seitse lapselast on ka USAs.“
***
See meie jutuajamine ilmub 1. septembri lehes, õpetajad ja õpilased lähevad kooli. Mida te neile sel puhul ütlete?
Kui ma need kaustad üles leiaksin, kus on kirjas, mis ma olen aastate jooksul rääkinud... Arvan, et nii ma rääkisin tudengitele ja ka vaikimisi oma kallitele kolleegidele siin 1991. aastal...
Head tudengid, ärge katsuge püüelda maailmataseme poole. Selleks ajaks, kui te selle saavutate, on maailmatase edasi liikunud. Ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda praegusest maailmatasemest ette hüpata.
