Tegime selle kohta analüüsi ning kaalusime mõlema poole argumente. Praegu tundub olevat pisut rohkem argumente selle kasuks, et põhiseaduses on ikkagi mõeldud nii, et kõik püsielanikud saavad hääletada. Kandideerida saavad ainult kodanikud, see on ka õige.

Valida peaks saama võimalikult lai osa kogukonnast ja just sellepärast on hääleõigus antud ka 16–17aastastele noortele. Kohalik omavalitsus lahendab kohalikke asju: linna või valla maa-ala planeerimine, koolilõuna, kuidas toetada perearsti, et ta üleüldse seal vallas püsiks jne.

Kaasajal üldiselt vaadatakse seda niimoodi, et võimalikult suur osa kohalikust kogukonnast peaks saama kaasa lüüa. Põhiseaduses on öeldud, et riigivõimu teostavad ainult Eesti kodanikud ja seda riigikogu valimistel. Rahvahääletustel saavad samuti osaleda kodanikud. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel aga need inimesed, kes elavad püsivalt sellel territooriumil.

Analüüs näitas ka, et tegelikult käivad kolmandate riikide kodanikud väga vähe valimas. See võib olla paljudele üllatuseks, et fraktsioonid, mille vaated neile ehk ei meeldi, on tõenäoliselt võimul ikkagi Eesti kodanike, mitte muulaste häältega. Hääleõiguse äravõtmisel jääksid kõrvale ka Ukraina, USA jpt teiste riikide kodanikud, kes siin püsivalt elavad.

Kas valitsusel on mõtet püüda seadusega seda olukorda muuta?

Kui riigikogu otsustab sellise seaduse vastu võtta, siis on presidendi ülesanne otsustada, kas see on põhiseadusega kooskõlas ja see välja kuulutada või mitte. Kui president seda teeb, siis on järg meie käes, et see asi riigikohtusse põhiseaduslikkuse kontrolli saata. See on normaalne riigielu käik.