Nädalavahetusel selgusid tänavused parimad kündjad. Tavaatrade klassis võitis Kaspar Järvala, pöördatradel Indrek Mägi ja noortest tegi kõige ilusama künni Jaagup Kask.
Kaspar Järvala on Eesti parimate künnimeeste rivis olnud juba pea paarkümmend aastat ning tulnud Eesti meistriks aastatel 2009 ja 2021. Üsna sageli on tema saagiks olnud teine koht.
Kaspar ütles ise, et hakkas juba väikese poisina isa süles traktoriroolirooli keerama ning seitsmeaastaselt lubati tal iseseisvalt peete põllult koju vedada. Võistlused olid asja loogiline järg.
„Isa oli mul Kehtna koolis künnitreener ja temaga käisin alati kaasas, kui sain,“ meenutab värske meister. „Läksin Kehtna kooli õppima ja siis pandi mind kohe ka kündmist treenima. Koolinoorte künnivõistlused läksid hästi ja siis tulid juba Eesti võistlused.“
Rohumaa tegi pildi selgeks
Kaspar Järvala esindab omanimelist künniklubi, mis tegutseb Kehtnas. Pöördatrade võitja Indrek Mägi on Olustvere ametikoolis õppemeister. Ta on korduvalt võistelnud, kõrgeima koha ja õiguse tuleval aastal esindada Eestit MMil sai aga esmakordselt. Joosep Kask on sama kooli õpilane.
Tavaatrade klassis oli kolm võistlejat: vanameister ja 13kordne Eesti meister Raido Kunila, oma kogemuste poolest ka peaaegu vanameistri nime väärt ja tänavu kolmandat korda esikoha võitnud Kaspar Järvala ning meisterlikkuse poole püüdlev Mark-Hubert Heil.
Midagi oleks valesti, kui juba seitse aastat teen ja ikka meistritele lähemale ei jõua.
Esimesel päeval künti kõrrepõldu. Ilusat kündi oli raske teha, kuna põllul oli palju kive ning orasrohujuuri. Nii sai näiteks tubli noorkündja Andres Tamm endale loosiga võistlusplatsi, mille keskel laiutas suur kivi. Mark-Hubert Heil oli aga hädas orasrohuga, mis ronis adra vahele ja mätsis kettad kinni. Kuna vihma oli vähe sadanud, oli muld nii kuiv, et ilusat teravat vaoharja polnud kellelgi võimalik teha – muld vajus laiali.
Erinevalt mullustest võistlustest oli tänavu taas kavas ka rohumaakünd. Tegu oli korraliku vana kamaraga. Künnisügavuse täpse reguleerimise tegi keeruliseks küll kallak – põllu ühes otsas oli seetõttu huumusekiht paksem, teisel õhem, ent ilusaid künde oli näha sellest hoolimata.
Kuigi tulemuseks oli kolmas koht, näitas noor künnimees Mark-Hubert Heil häid tulemusi just rohumaal, edestades seal isegi Raido Kunilat. „Midagi oleks valesti, kui juba seitse aastat teen ja ikka meistritele lähemale ei jõua,“ kommenteeris mees ise.
Kaheks-aastane künnipoiss
Tänavu kündis põllu teises otsas T-16ga oma vagusid ka kaheksa-aastane Timor Palo Põlvamaalt.
„Küsisin korraldajatelt, kas vanusepiiri on, nad ütlesid, et ei ole,“ rääkis noormehe isa Timur Palo ja nii otsustas ta poja võistlusmeluga tutvuma tuua. Isa sõnul on poeg tal kogu aeg põllul kaasas olnud, ja kuna huvi ning kasvu poisil piisab, on ta juba ametit õppimas.
„Minu isa ostis selle taktori 30 aastat tagasi, tema kündis sellega, siis mina ja nüüd püüan pojale oskusi edasi anda,“ seletas isa, lisades, et vanaema kartulimaa on poisil sel sügisel juba ümber küntud.
Edukalt võistles 18aastane Andres Tamm. Tema saagiks jäi teine koht noorte klassis. „Lõppkokkuvõttes võib täitsa rahule jääda. Kõige paremini läks rohumaa. Hea et sai enne võistlusi rohumaal harjutada, kaks aastat on rohumaaga vahepeal pausi olnud,“ rääkis noormees ja lubas hoolega kündmist jätkata.
Kui Timori ja Andrese moodi poisse rohkem oleks, terendaks Eesti künnikultuurile helge tulevik. Paraku on lood üsna vastupidi. Nii on ka Kaspar Järvala mures meie võistluskünni taseme üle.
Just koolid saavad selleks palju ära teha, et meie künd areneks ning oleks asjatundlikke võistlejaid ja kohtunikke.
Asi algab võistlejatest – meistrite klassi tuleb peale vähe noori. Kes kooli ajal künnab, need võivad tööle hakates künnivõistluste jaoks kaduma minna, sest töö põllumajanduses nõuab oma.
Võrreldes paljude teiste riikidega, on Eestis olnud vähe koolitusi künnimeestele. Kuna Kaspar on ise omal ajal töötanud ja ka võistelnud Šotimaal, on ta ise mõned korraldanud.
Samuti pole piisavalt kohtunikke ja noori ei tule ka selles osas peale. Sellele peaks mõtlema künniselts ja ametikoolid: „Just koolid saavad selleks palju ära teha, et meie künd areneks ning oleks asjatundlikke võistlejaid ja kohtunikke.“
„Mullu käisid taanlased siin ja tegime kohtunike koolituse põllu peal. Sellel olid head tulemused,“ rääkis Kaspar, lisades, et ka maailmameistrivõistlustel on kohtunikke alati puudu. Mõni ärksam ja keeleoskaja saaks sealtki kogemusi. „Võiks igal aastal ka kohtunikke koolitada, kui leiaks inimesi, kes huvitatud oleks!“ sõnas ta.
