Kraapsjala ja sügava kummardusega: härra Normet, Teile on kiri

Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja me rääkisime tegelikult „Teie“ – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud... Märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Nimelt oli Moskvas pärast üht Kuldse Maski etendust festivali väliskülalistele korraldatud õhtu. Läksin rõdule suitsetama ja märkasin, kuidas minuga ühines mulle sealt vastuvõtusaalistki erilisusega meelde jäänud vanem auväärne daam. Punases kübaras. Suitsetasime ja piidlesime teineteist. Lõpuks ma söandasin teda kõnetada. Jäime rääkima. Selgus, et ta on Teie kursusekaaslane Moskva Riiklikust Teatriinstituudist.

Ta rääkis, et olite oma kurususe kõige targem poiss. Teadmistega ja sellise maailmapildiga, mis teistegi tudengite maailmapilti mõjutas. Tasakaalukas olla Te olnud juba siis. Daam oli Moskvas tuntud näitleja. Et see mulle meelde jääks, kirjutas ta oma nime mulle märkmikku ja lisas palavad tervitused. Lubasin seda kirjakest Teile näidata, kui võimalus tekib. Ei tekkinud...