Heili Sepp: raamatutega on mul alati olnud lihtsam kui inimestega

Heili Seppa teatakse söaka prokurörina ja terava keelega kohtunikuna. Vähem seda, et ta on ka tõlkija ja esseist.

Kirjandusgurmaan saab raamatupoodi astudes õige pea sirutada käe Heili Sepa järjekordse tõlgitud teose järele – Bernardine Evaristo „Tüdruk, naine, keegi teine“.

Evaristo teos pälvis 2019. aastal prestiižse Booker Prize'i. Kõrgelt hinnatud afroinglise autori romaani peamine võlu seisneb Sepa sõnul värvikas karakterite galeriis, kus igaühel on oma hääl. „Mõnes neist häältest kõlab Nigeeria pidgin või Kariibi patois, mis on muidugi omaette väljakutse,“ ütleb Sepp.

Kui küsida, kas tõlkimis- ja kohtunikutööl leidub paralleele, vastab Sepp konkreetselt, et ei räägi kohtunikutööst mitte üks kriips, sest „tõlkija peab olema nähtamatu, esiplaanil on alati kirjaniku looming“. Ja viitab, et kohtunikuna ei pruugi ta paljudele meeldida, ei peagi meeldima, aga kirjandus jäägu puhtaks eelarvamustest ja tõlkija isiksuse iseärasustest.

Sepa vahendusel on ilmunud ridamisi olulisi kaasaegsete Aafrika ingliskeelsete autorite teoseid, näiteks Tsitsi Dangarembga „Närvilised olud“, Zakes Mda „Suremise viisid“ ning Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“. Kui neid kõva häälega ette lugeda, tuleb Sepal muie peale – pealkirjad on üks masendavam kui teine.

Aga eks räägi need lood ka tõsistest asjadest, möönab ta, ja lisab, et mitte ainult: huumorit leidub neis üksjagu ning see teeb lugemise – ja muidugi tõlkimise – iseäranis nauditavaks.

Toimetaja käes on – ilmsesti ilmub veel selle aasta sees – Zimbabwe kirjaniku Yvonne Vera „Kivineitsid“. Sepa sõnul on „Kivineitsid“ muu hulgas täis säärast vägivalda, mida tema, kes ta on pidanud sündmuskohal tõtt vaatama kuulihaavadega surnukehaga ning pidanud oma töös palju arutlema väga räigete vägivalla- ja seksuaalkuritegude detailide üle, võtma pause ja end koguma, et edasi tõlkida.

Raamatute ilmumisel täitub Sepa rind suure tänutunde ja kergendusega, et pingutus on vilja kandnud. „Alustasin tõlkimisega küpses eas, olin ju valinud hoopis teise eriala. Jah, Evaristo puhul sai tõesti pingutatud. Pärast tõlketööga maha saamist mõistsin, et eelistan siiski väiksemaid mahte. Tuli võidelda ajasurvega, see ei olnud läbi ja lõhki fun – vabandust, et kasutan ingliskeelset väljendit. Üldiselt on tõlkimine mulle sada protsenti nauditav. Kuid Evaristo puhul tekkis tunne, et see on töö, kuigi ma ei taju tõlkimist tööna.“

Sepp kiidab toimetajaid, ütleb, et ilma nendeta ta ei tõlgiks. Ja kui tulemus jõuab ilmarahvani, siis see rõõmustab.

***

Heili Sepp, kas te räägite alati tõtt?

Eee... Räägin üldiselt küll... (Naerab.) Teatud kontekstides alati. Mis puudutab tööd, siis alati. Eraelulistes kontekstides ei saa sada protsenti kindel olla. Aga ma olen halb valetaja, jään alati vahele. See on ka põhjus, miks ma ei valeta.

Küsin seda, kuna mulle näib, et enamik maailmakirjandusest tegeleb olulise teemaga – tõe otsimisega. Nii Dangarembga romaanis kui ka kohtunikutöös on tõe rääkimine, tõe otsimine kõige olulisem.