Pool sajandit paradiisiaias – Hortus Musicus sai viiskümmend
(1)Hortus Musicus annab praegu kontserte samasuguse energiaga nagu pool sajandit tagasi. Võib-olla ei tantsi hortuslane Andres Mustonen laval oma viiuliga enam sama hoogsalt, aga mängib ikkagi nii, et poognajõhvid katkevad. „Kui enam vurtsu ei jagu, siis me lavale ei lähe,“ kinnitab ta.
Just nimelt hortuslasteks on „muusikaliste väärtuste aia“ liikmeid algusest peale kutsutud. Õiget valemit, kuidas hortuslaseks saada, õieti ei olegi. Mustoneni sõnul on inimesed, kes sellises koosluses tahavad muusikat teha, lihtsalt kokku viidud mingite tegevuste, suhtluse, suhete kaudu. Ja ehkki bändiga üksteist aastat tagasi liitunud Anto Õnnis polnud Hortus Musicuse kokkutulemise ajal veel sündinudki, ei mõtle laval keegi põlvkondade erinevuse peale. Seda lihtsalt ei ole.
