Eelmisel nädalal peeti Iirimaal kündmise maailmameistrivõistlusi. Lisaks kündmise MMile toimus ka Iiri rahvuslik künnivõistlus, kus oli 300 (!) osalejat. Ja tohutu suur laat, mis ületas isegi meie Maamessi.
Võistlused, laat ja kultuuriprogramm oli kogu saare suursündmus, kus olid väljas ja mida kajastasid kõik kohalikud meediakanalid nii laivis, veebis kui paberväljaannetes.
Inimesi käis murdu: igal päeval oli 130 000–150 000 külastajat. Neid jätkus nii põllu äärde, laadale ostlema kui ka suurtesse toitlustustelkidesse kantrimuusika saatel rivitantsu vihtuma.
Kui suuremas osas Euroopast on põllumehe amet ühiskonnas populaarne ja aktsepteeritud, siis kahjuks meil Eestis on vastupidi.
Kusjuures lausvihm ei olnud probleemiks mitte külastajatele, vaid korraldajatele, kes pidid vedama kohale tohutul hulgal puukoort ning isegi metallplaate, et autod-bussid rohumaale rajatud parklast välja saaksid.
Suured ja populaarsed nii künni- kui muud põllumajanduse ja toidutootmisega seotud üritused ei iseloomusta ainult Iirimaad. Olen käinud ka väga võimsal künnivõistlusel ja sellega seotud messil Saksamaal, Inglismaal ning Sloveenias, rahvarohkel ja ülipopulaarsel loomakonkursil Austrias või lehmade Alpidest alla toomise pidustustel Šveitsis.
Eestis on meie kliima kohta väga suured viljasaagid ning Euroopa kõrgeim piimatoodang. Meie toit on puhas ja väärtuslik.
Sellest hoolimata on meil Eestis põllumajandusteemad – olgu künnivõistlus, viljelusvõistlus, vissivõistlus, parima loomakasvataja ja taimekasvataja konkurss kui muud selle sektori ettevõtmised – mingid veidrike nišitegevused, mis ei huvita kedagi. Kui suuremas osas Euroopast on põllumehe amet ühiskonnas populaarne ja aktsepteeritud, siis kahjuks meil Eestis on vastupidi.
Midagi on siin pildil valesti ja kusagil on tehtud suurem viga. Kus täpselt, ei oskagi öelda: kas hariduses, rahastamises, kommunikatsioonis või meedias. Ja karta on, et parandada seda enam ei anna.
