Mis on võistluskünd?

Eesti võõrustab 2024. aastal kündmise maailmameistrivõistlusi. Loodetavasti pakub see üritus laiemat huvi ning seetõttu tasuks teada, mida künnivõistlused endast üldse kujutavad.

Kuigi viimasel paaril kümnendil on põllumehed järjest rohkem hakanud kasutama minimeeritud mullaharimist ehk kultiveerimist ja randaalimist, peab paika mõte „künd on mullaharimise alus“.

See tähendab, et põld vajab ikkagi, olenevalt mulla tüübist ja põllu kasutamise eesmärgist, kas lühema või pikema aja järel ka kündmist. See on eriti oluline seemnevilja kasvatajatele. Sellelt pinnalt on kutsutud ellu ka künnivõistlused ja võistluskünd.

Tehnikasport

Oma sisult on võistluskünd tehnikasport nagu autoralli, motokross või vormel. Kui autospordi alade eesmärk on lisaks meelelahutuse pakkumisele parandada masinaid ja nende mootoreid, siis künnivõistluste tulemustest teevad järeldusi traktori- ning adratootjad.

Eestis on see pikkade traditsioonidega ala: esimesed künnivõistlused korraldas Carl Robert Jakobson juba 1874. aastal. Parimaid künnimehi pärjati ka esimeses Eesti Vabariigis. Tava jätkus kolhoosiajal, regulaarsed künnivõistlused algasid ENSVs 1965. aastal.

Esimesed kündmise maailmameistrivõitlused korraldati Kanadas 1953. aastal. Eesti kündjad osalesid vene ajal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Esmakordselt jõudsid meie kündjad maailmavõistlustele 1989. aastal.

Meeskonnad võistluste taga

Kündmise maailmameistrivõistlusi korraldab maailma künniselts – World Ploughing Organisation (WPO).

Eesti kündjate tase on tavaliselt jäänud 15. ja 25. koha vahele. Väga häid tulemusi on näidanud siiani kaks meest – Mait Pajo ja Jüri Lai, kes mõlemad on end paar korda kündnud esikümnesse. Tänavused maailmameistrivõistlused rõõmustasid meid taas, sest noor Kehtna künnimees Priit Puuorg, kellele see oli esimene tiitlivõistlus, tõi koju 10. koha.

Eestis korraldab künnivõistlusi Eesti Künniselts. Igal aastal toimuvad kohalikud tiitlivõistlused eri paigas. Üks populaarsemaid kohti on olnud Olustvere. Võistlusi on peetud ka Rõhul, Kehtnas, Kuremaal jm. Tänavu lisandus uue kohana Vinni. Kuna Järvamaal – Eesti parimate põldude piirkonnas – pole juba kolmkümmend aastat künnivõistlusi peetud, loodetakse 2023. aasta tiitlimatš pidada seal.

Võistlusklassid ja võistlusalad

Võistlusklasse on kaks: tavaatrade ja pöördatrade klass. Võistlustel kasutatav tavaader on kahehõlmaline. Ka pöördader on kahehõlmaline, kuid kuna see on pööratav, siis on tal nii üleval kui all kaks tööorganit ehk kokku neli sahakomplekti.

Ka võistlusalasid on kaks: kõrrekünd ja söödikünd. Kõik võistlejad peavad kündma nii kõrt kui rohumaad. Seetõttu on künnivõistlus kahepäevane üritus: esimesel päeval küntakse kõrrepõldu ja teisel rohumaad.

Nagu igal võistlusel, hindavad ka künnivõistlust kohtunikud. Hinnatakse künni elemente ja kõrgeima punktisumma saavutanu on võitja.

KÜNNIVÕISTLUS

Allikas: võistluskünni juhend

Elemendid ja nõuded

• Avavagu: läbilõikamise terviklikkus ja ühtlikkus kogu pikkuses.

• Kroon: tüü ja rohi maetud, viilud tihedalt suletud, rattajälgi pole; aukude ja kuhjatiste puudumine, võrdkülgsed, ühekõrgused ja -taolised viilud.

• Põhikünd: koorimise korrektsus, umbrohi ja tüü maetud; viilude ühtlikkus ja tihkus, muld sobivalt tihendatud ja tühikuteta, rattajälgi ei ole. Viilud on üksteise vastas ega vaju läbi. Künd on sobivalt harjaline ja viilud piisavalt pööratud, viilud ühetaolised ja võrdse tüsedusega kogu platsi ulatuses.

• Lõpukünd: puhtus, ühtlikkus, kõrretüü ja umbrohi täielikult maetud; viimaste viilude liituvus muu künniga, ühtlikkus ja korrektsus. Lõpuvagu puhas, ühetaoline, kitsas ja madal, lõpuviilud põhikünniga võrdse kõrgusega.

• Otsad: puhtus ja rütm, ühetaolisus ja rattajälgede puudumine. Mulda pöörderibale kantud ei ole. Töökäigud mõlemal pool lõpuvagu algavad ja lõpevad samal joonel.

• Sirgus: vaod on sirged, loogete ja jonksudeta.

• Üldilme: puhtus ja ühtlikkus, viilude selgepiirilisus, puudub viilude paardumine; kõrretüü ja rohi maetud, auke ja kuhjatisi pole.

• Kiilukünd (ainult pöördatradel): kiiluvao viilud lõpuni läbi lõigatud, tüü ja rohi maetud, ühetaolised viilud tihedalt suletud, rattajäljed puuduvad. Ühendav vagu peab olema ühest otsast teiseni selge, ühtlane, aukude ja kuhjatisteta.