Neist kolmest talunikust lahkus üks – Jaan Ehamäe Änari külast – umbes kuu aja eest parematele põldudele. Jüri Jürna ja Jüri Eibak jätkavad tegevust. Nagu ka Maaleht.

Tegime kaasa kõik kriisid

35 aasta jooksul oleme ikka ja jälle käinud läbi Eesti põllumajandust raputanud raskustest, nii et Maaleht annab päris hea kriiside ajaloo.

Esimese viisaastaku olulisemad teemad olid maareform, põllumajandusreform, kolhooside reorganiseerimine ning talude algaastate raskused ja töövõidud.

Talunikke ja osaühinguid saatis krooniline rahapuudus, eriti pärast rahareformi 1992. aastal. Mäletan talunikuna aega, kui poest ostsime ainult soola ja kohvi ning kõik muu tuli oma põllult. Isegi jahu – vili läks Kulina veskisse jahvatada. Minu lastele oli toona maius mitte kodusai, vaid poesai.

Mäletan talunikuna aega, kui poest ostsime ainult soola ja kohvi ning kõik muu tuli oma põllult.

Lii Sammler

Suur probleem oli sel ajal põllutehnika – vana Vene tehnika lagunes ja normaalseid põllumasinaid polnud. Kui taluliidul olid head välispartnerid, sai maigu suhu natuke parematest masinatest. Selleks tekkisid masinaühistud. Ja lagunesid paari aastaga.

1998–1999 tuli nn esimene Vene kriis. Vene turg kadus ära, piima varumishind kukkus ja pankrotti läinud piimatööstused tõmbasid osa talusid endaga kaasa.

Kes ellu jäid, nende tehnikaprobleeme hakkas 2001. aastal lahendama SAPARD – Euroopa Liiduga ühinemise eelprogramm. SAPARDiga saadi esimesed kaasaegsed traktorid ja mullaharimise riistad.

Põllutehnika on 35 aasta jooksul üha kaasaegsemaks muutunud.

2008–2009 tuli ülemaailmne majanduskriis; 2013. aastal sealihakriis, kui Venemaa keeldus Eesti elussigade ostmisest ning paljud seakasvatajad lõpetasid või muutsid tootmissuunda; 2014. aastal keeldus Venemaa ostmast ka Eesti kala ja piima; 2015. aastal jõudis Eestisse kriis seoses sigade Aafrika katkuga jne.

Lisaks ekstreemsed ilmaolud: ülivihmane 2017. aasta sügis, kui suurt saagipotentsiaali näidanud vilja jäi palju koristamata, ja ülikuiv 2018. aasta. Kriis kriisi otsa.

Oleme näinud tohutut arengut

Samal ajal on Maaleht kaasa teinud ka põllumajanduse tohutu arengu. Julgen öelda, et just põllumajandus on Eesti innovaatilisim eluvaldkond.

Alates 1990. aastatest Turu ja Hannoveri tehnikamesse külastama hakanud põllumehed said õige kähku aru, kuidas käib kaasaegne põlluharimine. Nii ilmusid ka Eesti põldudele kaasaegsed traktorid, kombainid ja haakeriistad, mis tegid varasemast mitu korda kvaliteetsema töö.

Suure osa künnist asendas minimeeritud mullaharimine. Peale umbrohutõrjevahendite võeti kasutusele haigustõrjevahendid. Hakati tegema mullaproove ja kasutama kombineeritud väetisi, mille N, P ja K sisaldus valiti vastavalt põllu omadustele. Lisandusid leheväetised.

Tekkis täppisviljelus. Kui esimesed traktorid hakkasid põllutöid tegema GPSi abil, oli isegi raske aru saada, mida see tähendab. Praegu enam naljalt ilma GPSita põllumasinaid ei leia.

Piimakarjad on teede äärest kadunud, isegi karjakopleid pole enam. Alates 2002. aastast, kui Eestisse ehitati esimene uus külmlaut, on järjest enam lehmi kolinud „katusega karjamaale“, nagu piimatootjad uusi suurfarme ise nimetavad. Nii on meie nurmi ja niite kaunistama jäänud vaid lihaveised.

Kui Maaleht ilmumist alustas, oli suur uudis, et Estonia kolhoos saavutas väljalüpsi neli tonni lehma kohta. Praegune Eesti keskmine on kümne tonni kandis.

Ka lihaveiste vallas on areng olnud tormiline. 1995. aastal tõi Leino Vessart Žiguli käruga Eestisse esimesed limusiini tõugu lihaveised. Nüüdseks kasvatatakse Eestis 16 tõugu ja lihaveiste populatsioon läheneb jõudsalt piimakarja omale.

Piimatööstuses tõid tõelise murrangu lüpsirobotid. Esimesed saabusid 2006. aastal Harjumaale Pakari farmi. 2011. aastani oli iga järgmise robotlüpsifarmi avamine uudis Maalehe maamajandusosas. Siis muutus see tavaliseks ja praeguseks lüpsavad robotid lehmi rohkem kui kümnendikus Eesti lautadest.

Kaks aastat pärast Eesti esimese robotlauda avamist, aastal 2008, esitati Endel Albin aasta põllumehe kandidaadiks.

Kui varem sõid lüpsilehmad heina ja rohusilo, siis viimased kümmekond aastat on nende ratsioonis asendamatu energiasöödana maisisilo ning maisi kasvupind on Eestis iga aastaga pisut suurenenud. Viimase uuendusena katsetatakse sorgo kasvatamist. See on küll alles algusjärgus ning veel ei tea, mis edasi saab – kas jääb või kaob.

Selle kõige tulemusena on saagid ja toodangud suurenenud. Kui Maaleht ilmumist alustas, oli suur uudis, et Estonia kolhoos saavutas väljalüpsi neli tonni lehma kohta. Praegune Eesti keskmine on kümne tonni kandis. Eesti keskmine viljatoodang jäi toona paari-kolme tonni piirile hektari kohta. Nüüdseks on see jõudnud seitsme tonni kanti ja parimad viljelejad võivad uhkustada ka kõrgemate kui kümnetonniste saakidega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid