Peagi kaob põlvkond, kes mäletab, kui lage ja soine on Eestimaa olnud, ning oskab näha, kuidas iga mets, millega nooremad on juba ammu harjunud, ei pruugi olla sugugi „õige mets“.
Kõrvemaal Kodru rabas paistavad maapinnast senini Tammsaare-Põhja talu peremehe Peeter Hanseni higi, vere ja pisarate jäljed. Viimane Hanseni kuivenduskraav ulatub päris rappa, kust edasi vaid älved. Oleks 1920. aastal surnud Peeter Hansen teadnud, et juba mõnekümne aasta pärast kaevab nõukogude võim tema kandis jõesängid sirgeks ja sügavaks, ajab rappa sisse vaod ning külvab sinna veel männiseemnedki!
Nüüdseks on seal, Vetepere kandis, pinnas märgatavalt kuivenenud. Kus vähegi võimalik, vohab toekam mets. Seda on vaatetornidest uhke vaadata. Mets on see, millega sõjajärgsete põlvkondade silm on harjunud. Eriti hoogsalt hakkas mets sirguma pärast Jägala, Ambla ja Tarvasjõe jõe sirgeks kaevamist ning kuivenduskraavide võrgu rajamist 1968. aastal.
„Kui jõgi oli süvendamata, siis veetase rabades ja soodes oli kõrge, metsaalune vett täis. Kui Jägala jõgi alla lasti, siis veerežiim muutus drastiliselt ja metsa hakkas rohkem kasvama,“ sõnab Tammsaare-Lõuna talu praegune peremees Pearu Vaaderpall, kelle vanavanaisa on Vargamäe Pearu prototüüp.
Veelgi rohkem segadust tekitaks Peeter Hansenis ilmselt tänapäev, mil RMK proovib kuivendatud rabasid ja sirgeks küntud jõgesid tagasi endiseks muuta. See, mis ühe põlvkonna vaates tundub normaalne, muutub mitme põlvkonna perspektiivis skisofreeniliseks.
Mäng üht- ja teistpidi
Samal ajal kuivendab RMK mitte kaugel Tammsaarest edasi ka kunagist sood, mis oleks Kõrvemaa maastikukaitseala auväärne osa, kui inimene seda enne kaitseala loomist ära poleks rikkunud. Tänavu 83aastaseks saanud bioloog Ann Marvet käis oma nooruspõlves seda Tartussaare kandi sood ja soosaarel kasvanud kõrget kuusikut imetlemas. Praegu võib sealkandis märgata sohu vagudesse istutatud vaevlevaid männitaimi.
„Nüüd püütakse väikest osa soodest taastada, aga kohati pole see enam võimalik. Ja samal ajal, kui ühes kohas aetakse kraave kinni, siis teises kohas puhastatakse vanu kraave,“ sõnab Marvet, kelle eestvedamisel võideldi nõukaajal, et rabade üleskündmine lõpetataks.
Marvet mäletab, kuidas Jägala jõe all olevat paekivi süvendamiseks õhati ning mõnel pool Eestimaal masinatega nii sügavale rabasse mindi, et need uppusid.
„Kui metsa võetakse maha, siis eks ta kasvab tagasi. Aga kui soo ära kuivendada, siis sellisel kujul ta ei taastu. Kõik meie sood on veereguleerijad. Rabad on need, mis imavad ja hoiavad vett kinni kevadise suurvee ajal ning pärast annavad seda vähehaaval välja, et jaguks ka põua ajal,“ selgitab Marvet ja juhib tähelepanu, kui madal on Emajõgi praegu. „Sood on ümberringi kraavitatud. Vesi läheb kolinal alla ja maastik ei hoia vett enam kinni.“
Aga kes oskab igatseda sood, mille olemasolugi enam ei mäletata?
Loodusgiid Ester Valdvee teab teed endisesse Lõhmu sohu. Sinnagi aeti nõukogude ajal sisse vaod ja külvati männiseemneid, mis Valdvee teada kunagi kasvama ei läinud.
„Lõhmu all oli ilus lubjarikas madalsoo. Seal oli liike, mis mujal lähikonnas ei kasvanudki,“ meenutab Marvet.
Pigem on ühiskonnas kuulda pahameelt, kui soode taastamise ohvriks langeb elujõus mets. „See ei ole ju tegelikult kasvukohale iseloomulik mets. Pärast kraavide sulgemist läheb aastakümneid, enne kui sinna tekib uuesti soo või soomets,“ arutleb Marvet.
Oma mälupildi kaitse
„Soo taastamine saab kriitikat, kui maha on võetud suur mets, mis on olnud seenel- ja marjalkäigu koht. Sama on ka niitude taastamisega. Eks looduskaitse on paljuski selle looduse kaitse, mis inimene oma lapsepõlvest mäletab. Enamasti ollakse nõus sellega, et kui lapsepõlves metsa ei olnud, võib selle ka praegu maha võtta,“ arutleb bioloog ja looduskaitsja Herdis Fridolin.
„Eks looduskaitse on paljuski selle looduse kaitse, mis inimene oma lapsepõlvest mäletab.“
RMK Põhja-Eesti piirkonna teabejuht ja Kõrvemaal loodusmatkasid korraldav Tiina Paltser kogub sellest kandist maastikufotosid. Ta plaanib Põhja-Kõrvemaast näitust, kus oleks kõrvuti eri ajal samast kohast tehtud fotod.
Paltser imestab, kui palju on loodus muutunud, kui metsalage oli maastik. Selle tõestuseks on tal näiteks fotod Jussi järve oosidest, mis olid metsast lagedad juba enne, kui sellest kandist sõjaväeterritoorium sai. Praegu Jussi metsades jalutades ei oskaks seda arvatagi.
Kaitse all oleval Põhja-Kõrvemaalgi on olnud kultuurmaastik: karjatati loomi ja hariti põldu. Metsamaad palju polnud. Kus sai, seal majandati, ütleb Paltser. Viljakamatel küngastel olid põllu- ja heinamaad.
1931. aasta ajakirjas „Loodusevaatleja“ kirjutab Joosep Eplik sealkandis toimunud „revolutsioonilistest lageraietest“. „Jahmunult vaatleb seda paljastatud seljakute, rabade, lohkude, lavade, järvede räga see, kes aastakümneid on harjunud ala nägema ikka kaetud põliste metsadega. Kilomeetrite ulatuses on metsa vaid mõni noormetsa salu. Enne üksikult, ligidalt nähtavad järved helgivad nüüd ju kaugele kobarana neljakesi, viiekesi.“
Samas mainib kirjanik Anton Hansen Tammsaare 1915. aasta kirjelduses, et kunagi paistsid korraga mitu järve kätte. Praegu on oosidel jälle mets ning ühe järve ääres teist raske, kui mitte võimatu märgata.
Viktor Kapi raamatus „Järvamaa – metsade maa“ on kirjas, et metsadele hakati tähelepanu pöörama XIX sajandi lõpus, kui teravilja hinnad maailmaturul järsult langesid. Leiti, et inimkäsi peab rohkem sekkuma. Mõnes kohas istutati kaheaastasi kuuse- ja männiseemikuid vaia abil lappidele, mis eelnenud sügisel maakirvega ette valmistati. Kolga vahtkonnas külvati põllumaale kaera sisse mändi, kuuske ja kaske. Kuuse täiskülvi kaerapõllule olevat tehtud Rava kandis.
Inimesel on nüüd rohkem jõudu
Teada on, et juba 1820ndatel kaevati Purdi rabasse kraav, mida kohalikud kutsusid näljakraaviks. 1940. aastaks oli Järvamaal kuivendatud metsamaad 10 500 hektarit ja selleks veel perspektiivseid sooalasid 6105 hektarit.
Ka Vetepere piirkonna talupidajad nõudsid ise Eesti Vabariigilt Jägala jõe süvendamist. „Ega inimese iseloom on ikka sama, et muudkui rabad metsikult tööd teha, vajad rohkem looduse arvelt ja rahul ikka pole,“ mõtiskleb Tammsaare muuseumi hoidja Siiri Kvell. „Maa toitis neid, andis sissetuleku ja loomulikult kuivendati seda.“
Aga jõudu oli võrreldes praegusega inimesel vähem, sõnab Ann Marvet.
„Talud võitlesid veega ja neil ei olnud toona veel aimdust, et nad võiksid [loodusele] kuidagi liiga teha,“ nendib Marvet ning lisab, et praegu on teadmised olemas.
Ka Anton Hansen Tammsaare on sellele viidanud. „Tõe ja õiguse“ V osas laseb ta vanal mehel öelda: „Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.“
Vaatamata inimlikele pingutustele, on Eesti endiselt oma rabade poolest Euroopas ja ka mujal maailmas haruldus. „Suured kumerrabad pole kaugemal Euroopas kunagi nii levinud olnud kui Eestis ning seal on neid veelgi rohkem kuivendatud ja kasutusele võetud kui meil. Näiteks Saksamaal on peaaegu kõik sood ära kuivendatud. Need on meie looduse kõige ürgsemad kooslused ja meil on vastutus, et need maailmale säiliksid,“ ütleb bioloog Herdis Fridolin.
Esimesed sood tekkisid siia 10 000–11 000 aastat tagasi kohe, kui mandrijää Eestist taanduma hakkas. Sajand tagasi oli Eestis miljon hektarit sood, aga siis hakkas inimene neid eriti suure mastaabiga kuivendama.
„Umbes 2/3 meie soodest on kuivendatud ega toimi soodena. Turvas on enamasti osaliselt alles muidugi, aga see laguneb, mitte ei kasva seda enam juurde, seega ei ole see enam soo. Kui on väga sügav turvas, siis on raske päris ära kuivendada ja sinna metsa või põllumaad asemele tekitada, aga madalsoid ja teisi õhema turbaga alasid on inimene ikka väga-väga palju ära rikkunud,“ kirjeldab Fridolin.
