Aidu karjäär avati 1974. ja suleti 2012. aastal. Vesi hakkas kaevatud aukudes tõusma aastajagu hiljem, kui lõpetati selle välja pumpamine. Poolteise aastaga tõusis veetase 42 meetrini merepinnast. Vee alla jäänud puud on tänaseks kõik surnud, okstele on kogunenud vetikad ja muu vee-elustik.

Aidus karjääri vees on tuvastatud väga suur niklisisaldus: 12 mikrogrammi liitris, sügavamates kihtides 20 ja põhjapoolses osas 40 mikrogrammi. Võrdlusena: pinnavees võib niklit olla kuni neli mikrogrammi.

Niklisisalduse poolest võiks karjääris ka ujuda, Sergei Listovi isikliku kogemuse järgi võib soojemal ajal veetemperatuur olla paarikümne soojakraadi ringis. Kuna päike soojendab ainult pindmist kihti, ei soojene vesi aga sügavamates kihtides ning suveaja väliselt on see meetri sügavusel tõenäoliselt kuni kümme kraadi soe.

Teadlaste hinnangul võivad vee alla jäänud puud püsti seista veel viis kuni kümme aastat, ent kukuvad lõpuks ümber ja mädanevad ära.

Metsa hakati Aidus istutama 1961. aastal, karjääri põhja kasvasid puud aga ise.