Portreefilme tehakse enamasti suureks juubeliks või siis luigelauluna. Dokumentaalfilm on meil üldse vana isase nägu. Kui Kaupo selle jutuga tuli, olin mina oma karjääris heas kohas ja mõtlesin, et kui filmi teha, siis loomingulisel laineharjal, mitte 20 aastat hiljem. Tegelikult oli see filmi tegemise periood minu elu üks raskemaid. Koroonaajal haigestus ja suri minu parim sõbranna, mu paarisuhe oli täielikus kriisis, pereliige raskelt haige – mitte midagi ei olnud hästi. Minu elus toimusid asjad, mida ei tahaks mingil juhul teistele näidata.