Eelmise sajandi lõpukümnendil oli vaat et normiks, et nii suuremad kui ka väiksemad põllumehed lõid kohalikus poliitikas kindlasti kaasa. Kohalikku volikokku koondusidki kogukonna helgemad pead, sest elu edendamine oli neile südameasjaks. Tunnetuslikult julgen öelda, et see on muutunud. Vana generatsioon on pildilt kadunud ning uusi ja noori tegijaid poliitika ei meelita.

Ärksad põllumehed võiksid uuesti endale haarata Eesti elu edendaja positsiooni, mis tegelikult on ajalooliselt ju nende käes olnud.

Sellest on kahju. Tervet mõistust, selget silmavaadet ning avatud ja uueaegset mõtlemist ei ole poliitikas kunagi liiga palju. Ei kohalikus omavalitsuses ega riigitüüri juures. Tänapäeva Eesti põllumajanduse koorekihile, kelle hulka kuuluvad kahtlemata ka aasta põllumehe kandidaadid, on seda aga antud nii palju, et jaguks teistelegi.

Kindlasti on üheks põhjuseks ajanappus – edukas põllumajandusettevõttes tehakse täppistööd ja optimeeritakse igal võimalusel. Teisiti hästi hakkama ei saa.

Kindlasti ei ole väheoluline aga ka see, et paljud tegevpoliitikud on teinud poliitika uute ja ärksa mõtlemisega tulijate jaoks piisavalt ebameeldivaks, nii et tublid inimesed ennast sellega siduda ei taha. Ja tihti ei suudagi, sest häälekad seisukohad ja missioon ei ole alati need, mida poliitikas kannatamatult oodatakse.

Ja omajagu on süüdi valijadki. Poliitiline kiirtoit ehk lihtsad, kuid sisutühjad ideed meeldivas jutukastmes on ju alati kergemini seeditavad kui kaasamõtlemist nõudvad arutelud. Tõik, et just need meie elu edasi viivad, ei tule alati meeldegi.

Aga kõik võiks olla teisiti. Esiti omavalitsustes ja siis riigis. Et ei korduks jälle see, kus me kõik mõistame, et poliitikute pakutavad ideed meid edasi ei vii, kuid sellest hoolimata ei muutu miski. Eesti põllumeestel on see potentsiaal olemas.