Maalehe katsepõllu porgandikasvatus kukkus haledalt läbi

Kevadel, või täpsemalt, suve alguses panime Maalehe katsepõllule maha 12 meetrit porgandiseemnetega linti ja pakitäie tavalisi porgandiseemneid. Huvi pärast sai külvatud ka mõni meeter pastinaake. Saagikoristuse ajal tuli aga tõdeda, et tulemus ei vastanud sugugi ootustele.

Porgandite harvendamise tüütust tööst pääseb, kui kasutada seemnelinti, lubavad edasimüüjad igal kevadel. Otsustasime proovida ja ostsime 3 pakki Baltic Agro ‘Jõgeva Nantest’.

„Porgandiseemned on väga pisikesed ja seepärast on neid keeruline täpselt õigete vahedega külvata. Nii peab porgandit mõnikord isegi mitu korda harvendama, mis on aga taas lisatöö. Just sellel põhjusel tulebki appi seemnelint, kus on porgandiseeme õigete vahedega lindile pandud. Aednikul pole vaja teha muud kui seemnelint külvivakku panna, niisutada ja mullaga katta,“ seisis seemnepakki tutvustavas juhendis.

Harutasime seemnelindid ühel sombusel päeval lahti ja panime külvivakku tehtud kraavikesse. Kastsime hoolikalt kastekannuga ja ajasime mulla mitte liiga paksult peale. Kuna kevadele järgnev aeg oli äärmiselt kuiv, käisime lootusrikkalt oma porgandivagu ikka ja jälle üle kastmas. Mida ei paistnud, olid aga taimed.

Porgand ‘Jõgeva Nantes’

„On keskvarane sort – hea säilitusporgand, mille mõnus maitse säilib kevadeni. Tugevad pealsed, viljad on sileda ja läikiva koorega, väga maitsvad ja ei lõhene,“ seisab sordikirjelduses.

Kõiki neid häid sõnu tasub uskuda ja kindlasti kasvataksime võimalusel seda sorti veelgi. Olgugi et, mitte seemnelindi abil.

Mõne aja pärast sai siiski kergendusega tõdeda, et vohavate umbrohtude kõrval on siiski ka mõned harvad porgandid üles tõusnud. Kokku sai neid 12 meetri seemnelindi peale lugeda täpselt 18.

Sorti süüdistada ei maksa, need üksikud porgandid kasvasid suureks ja olid erakordselt maitsvad, kuid meie usk seemnelindi võludesse sai siiski tugevalt kannatada.

Porgandivagu, mis oli tavapärasest seemnest külvatud, tuli vist isegi kolm korda harvendada, sest sealt kasvas täielik mets. Enda meelest üritasime küll harvalt külvata, aga kokkuvõttes see siiski ei õnnestunud. Need juurviljad, mis alles jäid, kasvasid samuti suureks ja maitsvaks, kuid neid oli üsna kesiselt.

Pastinaak hakkas korralikult kasvama alles septembris. Nii on ka teadjamad aednikud rääkinud, et seda saaki pole mõtet varem koristama minnagi, kui oktoober juba terendamas on. Tuleb tõdeda, et ei tea, kas süüdi oli selles kuiv suvi või sordivalik, aga pontsakad juurviljad olid kuivad ning kiulised ja oodatud maitseelamust ei pakkunud. Saagikusega võis siiski rahule jääda.