Eksistentsiaalne äng ähvardaval ajastul

Sõda, saadanas, pureb hingi. On liiga lähedal, et mitte olla kogu aeg meeles. On nagu Hindrey „Sündmusteta suvi“ või Ristikivi „Ei juhtunud midagi“ või mõni muu lugu, mis pajatab ajast, mil teame, et asjad ei ole maailmas hästi.

See oli aastaid tagasi, kui avastasin, et Maslow’ püramiid ei tööta: teate küll seda, et inimese põhivajadused peavad esmalt olema tagatud, siis alles pöördub ta „eneseteostuse“ ja „kultuuritarbimise“ ja kõige säärase poole.

Võib-olla ühelt poolt tundsin juba noorena liiga paljusid, kes ei „tarbi“ kultuuri, vaid elavad selles ja selle jaoks. Nad ei saa aru, kui korralik kodanik käratab, et „hobisid ei pea riik kinni maksma!“, sest neil ei olegi hobisid, vaid nad elavad kunstnikena. See ongi nende elutöö, nende olemasolu viis. Töö tehakse nende mõistes armastusega ja põhjusega ning teenimine pole siis mitte rahateenimine, vaid oma asja teenimine spirituaalses, kõige sügavamas mõttes.