Maaleht ratsutas koos piirivalvurite ja kaitseliitlastega Eesti–Vene piiril ja uuris, kuidas olukord on.
No küll on lugu! Politseikomissar Kersti Nüüd pani neljad püksid jalga, et külm ei hakkaks. Nüüd on tegemist, et jalga jalusesse tõsta.
„Hoian sul hobust kinni?“
„Ei ole vaja!“
„Hoian jalga, et saad selga minna?“
„Ei ole vaja!“
Kersti on täies varustuses. Walther kabuuris, kuulivest seljas, raadiosaatja vööl, juhe kõrvas. Seljale on kirjutatud POLITSEI.
Aga kui sa oled 164 cm pikk, pole lihtne ennast sadulasse vinnata, kuigi see on su enda hobune ja oled osav ratsutaja.
Ja korraga – ei mingit probleemi – hopsti! on Kersti üleval sadulas.
***
Alustame Vahingõjärve äärest Viitka külas Setumaa ja Võrumaa piirilt.
Haned jalutavad, kaelad õieli, mööda taluteed. Vanamemm läheb kaevule. Nööril kuivab pesu. Idüllilisemat paika on raske välja mõelda.
Miks saavad mõned elada sellises rahus ja vaikuses?
