„Aljoša“ eelkäija Tõnismäel kõrvaldasid kaks koolitüdrukut – Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel. Ageeda sõnul tehti seda vastuseks Vabadussõja ausammaste kadumisele. „Paugu materjali panime paika koos Ailiga, toetajaid meil ei olnud. Asja tegi kergemaks see, et valvemiilits flirtis eemal oma tüdrukuga ja ei märganud midagi,“ kirjeldas Ageeda Paavel.

Ajalehed samba õhkulaskmisest ei kirjutanud ja peatselt asendati puuskulptuur pikkadeks aastakümneteks hoopis massiivsema monumendiga, kuid enamikul pealinlastel oli punasõduri õhkulaskmine teada. Kõik plahvatused korraldanud noored veetsid aastaid vangilaagris.

Tartus plaanisid kesklinnas asunud aastapäeva tribüüni õhkulaskmist veel kuperjanovlased (1954–1956), kes levitasid veebruaris 1955 enne vabariigi aastapäeva ligi 1000 okupatsioonivastast lendlehte. KGB-l ei õnnestunud neid tabada.

Hästi tuntud on ka 1956. aastal tegutsenud Eesti Noorte Malev, mille asutasid 12. märtsil Toomemäel Tartu 3. keskkooli poisid. Ööl vastu 4. novembrit levitasid nad Tartus sadu lendlehti, sellega toetati Ungari ülestõusu ja nõuti vabadust Eestile. Osalejad arreteeriti 1956. aasta 25. detsembril ning saadeti järgmisel kevadel vangilaagrisse. Jaan Isotammele mõisteti seitse ja Enn Tartole viis aastat vangistust. Teised süüdimõistetud olid Voldemar Kohv, Jüri Rebane, Lembit Soosaar, Jüri Lõhmus, Tõnis Raudsepp ja Enn Kaupo Laanearu.