Tülid surnukuuris. Sageli pole lähedastel lahkunu soovidest aimugi

Surnukuuri töötajate kogemusel on maailm surmast kaugenemas ja harvad pole juhud, kus lahkunud on jätnud lähedastega surmaga seonduvad elulised küsimused arutamata.

„Kui inimene on jõudnud elufinaali, siis võiks rääkida sellest, et kui ma ükskord ära lähen, siis mida ma soovin, et minuga edasi tehakse,“ soovitab Viljandi haigla diagnostikakliiniku juht dr. Mati Kallas.

Kallas julgustab rääkida lähedastega sellest, kas tahetakse kirstumatust või tuhastamist ning millisesse surnuaeda soovitakse sängitamist.

„Aga sugulased sageli ei tea, sest sel teemal pole räägitud, seda on kardetud. Eriti kurb on see, kui sugulased on omavahel konfliktis ja ei saa kokkuleppele,“ ütleb Kallas.

Diagnostikakliiniku õendusjuht Ly Muri soovitab veel mõelda, kas inimesel on mõni meelepärane riietus, milles ta soovib, et teda maetaks. Lisaks annab ta nõu, et lähedastel pole korrastamisele mõtet kaasa anda rinnahoidjaid ja sukkpükse, sest neid on koolnule äärmiselt keeruline selga saada. Samuti ei ole vaja aluspesu, sest reeglina pannakse ümber mähkmed.

Oludest surnukuuris loe pikemalt Maalehe loost „Panen rokkmuusika mängima ja siis rahulikult nokitsen.“ Kuidas leiab 23-aastane surnukuurist oma kutsumuse?“