Meenutades Riho Sibulat: „Tahan loota, et muusikat tehes räägin inimestega. Kui see kedagi puudutab, siis olen väga õnnelik“

Tuletasid meelde, kui 60 said, oma sõbra setu vanaema öeldut: „Oh elu-elukest. Söö liha ja. Joo viina ja. Ooda surma.“ Ja siis rääkisid, kuidas kuulasite koos Ott Arderiga Tõnu Tepandi plaati „Kiri kodukandist“. Ütlesid: „See oli nagu ilmutus.“

„Kirjas kodukandist“ – tean, et teadsid seda laulu peast – on küsimus: mis uudist? Ja kirja saaja vastab, et ega meil ei ole siin midagi uudist. Maal uudiseid ei ole, uudised on linnas. Ning siis järgneb pikk poeetiline loetelu neist, kes surnud. Proua Roskvist ja konjakitaat, ja õunapuuaed on ka maha raiutud. Selle laulukirja lõpp on tähtis: „Nonii, sellega ma siis lõpetan, / soovin sulle kõike head, / mingu sul ikka hästi / ja ole ikka ja alati õnnelik...“

***