Eesti valimisi vaadates on oluline ära tunda, kuidas õhutatakse viha. Viha on paljudele kergendus, see on parem tunne kui meeleheide või abitus. Viha õhutamine on illusoorne väljapääs, isegi sportlik viha on tänapäeval ümber defineeritud otsustavuseks. Teame küll, mida tähendab lõputu vaenlaste leiutamine, seepärast peaks vaenu õhutamine tegema alati ettevaatlikuks.

Osa poliitilisi jõude tahabki, et inimesed vastastikku üksteisel kõrisid läbi näriks.

Selleks sobivad must-valged lahendused ja helded lubadused?

Just. Aga kui keegi lubab lihtsaid lahendusi, näitkeks enne valimisi raha, tuleb kindlasti küsida, kust see raha võetakse. Kelle ja mille arvelt?

Meil tohutult lihtsustatakse, sest inimestele meeldib, kui asi on lihtne, ent selline lihtsustamine teeb kergemini manipuleeritavaks. Pandeemiast võiks me siinkohal kõik õppida. Inimestele ei mahtunud pähe, et vaktsiin võib kellegi surmast päästa ja kellegi tappa. Meid juhtis surmahirm ja lolliks tegemise hirm – vandenõud on ju hirm lolliks tegemise ees.

Ja mis siis selgus? Et kõigil oli natuke õigus. Kedagi vaktsiin päästis, kedagi mitte. Inimkond õpib, aga aeglaselt.

Inimesed on tihti rasketes olukordades, välisilm pressib oma õudustega peale, kodus on ka mured.

Olgu olukord milline tahes, sageli on üks väljapääsudest oma sisemaailma ressursside kasutamine, avastamine ja nende juurde tekitamine. Terapeudina ma tean, et kui inimesel on väga paha olla ja tal õnnestub natukesekski oma seisund paremaks muuta, on see juba suur asi. Kui ta õpib märkama ja teatud mõttes kinni hoidma ennast abistavatest mehhanismidest, on see omamoodi abikäsi iseendale.

See muudab ta välisest maailmast sõltumatumaks. Kõigil on emotsionaalses mälus häid tundeid, mälestusi, seega on võimalik vaadelda neid tundeid ja olukordi. Proovida neid ka juurde tekitada. Nii näiteks on ühe hingetõmbega tekkival lõdvestusel uskumatu mõju.