Kes on näinud Eestis köömnepõlde? Igal juhul on huvitav teada, et neid kasvab siinmail umbes 500 hektaril. Silmata võib neid Harjumaal, Viljandimaal, Pärnumaal ja Tartumaal.
Viljelusvõistlusel köömnepõlde olnud pole, nii et kui Harjumaa põllumees Andres Grents sellest kevadel juttu tegi, läksid korraldajatel silmad särama, sest see oli midagi uut.
„Ma ei tahtnud võistelda, ma tahtsin näidata, mis asi see köömen on ja tutvustada selle kasvatamist,“ ütles Harjumaa põllumees Andres Grents viljelusvõistluse lõpetamisel.
Ühelt põllult neli saaki
Köömen on mitmeaastane taim. Nagu selgitab Grents, annab see esimese saagi pärast külvi teisel aastal. Esimese koristuse saak on laias laastus 1,5–2 tonni hektari kohta. Teine koristus on võimalik aasta pärast ehk siis kolmandal aastal. Hektarisaaki võib õige agrotehnika korral loota keskeltläbi kaks tonni. Siis on põld kõige võimsam ja saak kõige parem. Kolmandal koristusaastal ehk neljandal kasvuaastal võib veel saada saaki tonni kuni poolteist.
„Köömen on tark taim, ta reguleerib oma saake ise,“ räägib Grents. „Need taimed, mis tõusevad varem ning on tugevamad, annavad saaki esimesel koristamisaastal, hilisemad tärkajad ootavad mullas veel aasta ja hakkavad alles siis kasvama.“
Kõik see peab paika muidugi sel juhul, kui kasutatakse õiget agrotehnikat ning tehakse ära vajalikud väetamised ja taimekaitsetööd.
„Köömne puhaskülvi puhul oleks esimene aasta nullaasta, sellepärast külvan köömne koos oaga ja saan ka esimesel aastal saagi, oasaagi,“ selgitab Grents, lisades, et mõnel pool külvatakse köömen ka koos hernega või odraga.
Varem kasvatas ta Eestis aretatud köömnesorti, ent viimastel aastatel on ostnud uut sertifitseeritud seemet Tšehhist. Sort oli 'Prochan' ning külvisenorm 25 kg/ha.
Köömnepõllu rajab mees tavaliselt teravilja järel. Enne külvi koristab ta kindlasti kivid ning teeb põllule kõrrelise umbrohu tõrje glüfosaadiga. Külviaeg on aprilli lõpp – mai algus. Köömne puhaskülvi võiks ka hiljem teha, aga kui panna koos oaga, tuleb seemned võimalikult vara mulda saada.
Külviks kasutab ta kombikülvikut Väderstad Rapid 400, millega saab panna nii väetist, peenseemet (heinaseeme, tatar köömen jms) kui tavaseemet. Väetis läheb sel juhul 9 cm sügavusse, oa külvisügavus on keskmiselt 7 cm ja köömneseemnel 2 cm. Grents eelistab külvata köömneseemne n-ö hajusalt, et köömnetaimed jääksid oaridade vahele ja saaksid paremad kasvutingimused.
Esimesel kevadel läheb põldu väetistest NPK. Kogus pole suur, sest uba seob ise õhust lämmastikku ning Grents loodab, et sellest jääb midagi alles ka köömnele. Siiski on oluline esimesel sügisel pärast oa koristust ning kahel järgmisel pärast köömne kombainimist lisada mulda natuke lämmastikku, et köömen ka teisel ja kolmandal saagiaastal saaki moodustada suudaks.
Umbrohtudest on suurimad mured kesalill ja kõrrelised umbrohud. Kui kesalill võimutsema pääseb, pole köömnet võimalik koristada. Kõrreliste umbrohtude puhul on lisamure see, et nende seeme on samasugune väike kui köömne oma ning seda on köömneseemne hulgast raske välja sorteerida.
Kasvuajal saab kasutada preparaati Fenix, mis sobib nii oale kui köömnele. Kui orasrohi liialt võimust võtma hakkab, tuleb tabada õige hetk (nii et köömne taime ei kahjusta) ja tõrjuda seda Agiliga.
Sellise agrotehnikaga kasvatades on esimese aasta saak samalt põllult uba, teisel aastal köömne esimene koristus, mis annab saaki keskmiselt 1,5–2 tonni hektarilt. Teist köömneaastat peetakse parimaks saagiaastaks, kus seemet võib saada üle kahe tonni hektari kohta. Mõistlik on köömneid kasvatada ka kolmandat aastat, kuigi sel juhul on saak taas väiksem, jäädes ühe ja poolteise tonni vahele.
Köömnekasvatajad ütlevad, et see kultuur peaks olema kasulik eelkõige mulla struktuurile ja niiskusrežiimile, sest kolmandaks aastaks on taim kasvatanud suure ja jämeda juure, mis muudab mulla kobedamaks.
90% Eesti köömneid läheb ekspordiks
Andres Grents hakkas köömnekasvatuse vastu huvi tundma rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui nägi sellest artikleid Soome põllumajandusajakirjas. Hiljem leidis ta infot kasvatamise koht ka internetist ning otsustas ise samuti proovida.
„Köömne puhaskülvi puhul oleks esimene aasta nullaasta, sellepärast külvan köömne koos oaga ja saan ka esimesel aastal saagi, oasaagi.“
Köömnekasvatuse n-ö maaletooja oli kunagine põllumajandusminister ja praegu juba manalamees Ilmar Mändmets. Nüüdseks on ettevõtmise üle võtnud järeltulijad. Grentsi sõnul sorteeritakse ja pakendatakse köömneid Viljandimaal Saarepeedis ka praegu ning endise peremehe sisse töötatud turustuskanalid on siiani olemas.
90% Eesti köömneid läheb ekspordiks Euroopasse. Suurim ekspordipartner on Grentsi teada Saksamaa. Hinnaks on ta viimastel aastatel saanud keskmiselt 1800 eurot tonni eest.
Köömneid kasutatakse toidutööstuses, aga ka kosmeetikas. Nii koostatakse sellest maitseaine- ning teesegusid, lisatakse leibadele-saiadele, aga ka õllele. On riike, kus populaarne on köömneliköör jms. Samuti kuulub köömen ravimite ja lõhnaainete koosseisu.
„Usun, et Eestis kasvatatud köömned jõuavad ringiga siia tagasi, kas siis toidu- või kosmeetikatööstusse, teesegude või kondiitritoodetena,“ arvab Grents.
Köömnekasvatajaid on lisaks Andres Grentsile teisigi. Grentsi 120 hektari kõrval kasvatab seda naabrimees Aare Viira ja temalgi on sadakond hektarit. Tööstusliku köömnekasvatusega pisut vähemal pinnal tegeldakse ka Viljandimaal, Pärnumaal ning Tartumaal. Lisaks kasvab köömen mitmetes Eesti taime- ja ürdiaedades.
Kuigi köömen kasvab Eestis päris hästi ning turustuskanalid on olemas, näeb Grents ka probleeme. Peamine neist on taime staatus.
„Paljudes Euroopa Liidu riikides – naabritest näiteks Soomes ja Leedus – on köömen määratletud kui ravim- ja maitsetaim. Nende kasvatamisele laienevad mitmesugused toetused,“ räägib mees. „Eestis oli see samuti nõnda aastani 2009. Siis aga otsustas Eesti põllumajandusministeerium mingil põhjusel, et köömen on tehniline kultuur ning sealtpeale saavad köömnekasvatajad osa ainult pindalatoetustest.“
