Luulepäevad Jõgeval - noorte kummardus kõigele, mille toel püsida
25. ja 26. novembril Jõgeval toimunud XXX-l Betti Alverile pühendatud luulepäevadel „Tähetund“ osales üle paarisaja noore. Esitati 21 Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmi loomingust kantud luuleetendust.
Varasemale kogemusele tuginedes julgen öelda, et sel korral oli luulekavade lavastuslik tase eelmistest kõrgem. Osas neist määras käekirja miski, mida sai võtta kui läbivat, muutuvat märki. Näiteks Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja gümnaasiumitrupi kavas „Lapsed, ärge kaugele minge!“ oli igal tegelasel rekvisiidiks reha. Ja need olid pidevas muutumises – olid rehad, neist said tuuleveskid, siis äkki ristid, siis omakorda tõkked, mida ületada... Lisaks oli see kummardus emale, isale, vanaemale, vanaisale – kõigele, mis on loonud, andnud väärtused, mida hoida ja kanda ning mille toel püsida...
Mängusõda ja pärispisarad
Samasuguseid kandvaid kujundeid oli ka teistel – prillid, ämbrid, plastpudelid, paberlinnud, vööd, raamatud... Aga Jõgeva noored kasutasid oma abilist vast kõige nutikamalt ja ootamatumalt.
Ei oska hinnata, kas see pisutine tumemeelsus, mis enamikust lavastustest läbi kumas, oli tingitud sellest, mis toimub meid ümbritsevas maailmas või luuletajate luulest – aga see jäi kõrva.
Kui žürii ja juhendajate kohtumine oli juba mõnda aega kestnud, ütles näitleja Andrus Vaarik mu jaoks üsna ootamatult: „Me läheme lavale mõtlema.“
Kaks luuletust, mida enim kasutati, olid Paul-Eerik Rummo „Puudel õitsevad leevikesed, aknaklaasidel jää“ ja „Mäng“. Usun, et siin on paslik lugejaile meenutada „Mängu“, ses on mängusõda ja pärispisarad.
„Poiss laskis mängult oma mängupüssiga
kaaslase pihta
see surus käe vastu mänguhaava
nagu filmis
ja kukkus maha
oli mängult surnud täiesti surnud
see mängusõjamees.
Siis jooksis ligi tüdruk
kes oli mängult ta ema
selle surmasaanu ema
nuttis ja nuttis ja nuttis
pärispisaraid
mitte mängupisaraid
voolas ja voolas ja voolas
üle pärispõskede
ja iga pisar oli lääts
oli suurendusklaas milles koondusid
kõik pärispüssid
kõik pärissõjad
kõik pärismehed
kes surid ja surid ja surid
kunagi
oi surma sina sõgeda
sõjasurma sa tigeda
hernekeppide murdija
kui need taimed jäävad toeta
pääsevad herned veerema
pääsevad veerema pisarad.
Ja nii nuttis see tüdruk et poisid
ei teadnud enam midagi
mängult ega päriselt.“
Just selle luuletuse ettekanded panid mind omakorda mõtlema, milline tähtsus on neil luulehuvi tekitajatel, noorte juhendajatel üle Eesti. Ning kui suur on luulepäevade algataja ja korraldaja – Lianne Saage-Vahuri – panus Eesti kultuuri.
Juhendajad ja akadeemia
Kui žürii ja juhendajate kohtumine oli juba mõnda aega kestnud, ütles näitleja Andrus Vaarik mu jaoks üsna ootamatult: „Me läheme lavale mõtlema.“ Ega ta ei seletanud öeldut, aga see kõlas nii, et jäi meelde. Mulle tundus muidugi, et oleks võinud rääkida mõtlemise eri varjunditest. Mõni aeg enne seda tõdemust ütles Andrus: „Mõtlev näitleja on nii haruldane laval.“ Ja veel enne seda oli lavastaja Gerda Kordemets öelnud: „Kõike tohib laval teha, kui sa tead, miks sa seda teed.“ Mis on ju sisuliselt seesama, mida ütles Andrus.
Kirjutasin endale veel üles žürii (keda Jõgeval kutsutakse akadeemiaks) ütlusi juhendajatele: „Luuletus on hingekarje. / Intelligentne, nii tugevalt tänases ajas. / Kandis mõtet, oli aru saada, et te ise saate aru. Kui on nii, siis saab aru ka publik. / Ülesanne tuleb püstitada suhteliselt kõrge. / Massdeklamatsioon on nagu koorilaul, seda peab treenima...“
Ajakirjanik Märt Treier sõnastas luulepäevade mõtte talle omase kavalusega silmis nõnda, et Lianne mõte on kogu aeg olnud see „koos oleme ilusamad ja targemad“.
