Mehis Heinsaar: olen jumala linnuke kulka abil
(2)„Kui argielu mured kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan hingerahu,“ ütleb Mehis Heinsaar, kelle sõnul on kirjutamine elukestev ravi. Hiljuti ilmus tema teine romaan „Kadunud hõim“.
Oleme Mehisega (49) pisut üle tunni vestelnud, kui tuleb fotograaf Argo. Algab kaadri sättimine. Kirjanik käitub ootamatult kuulekalt – nagu näitleja. Küsin, kuidas ta seda talub.
„Nagu loom,“ kõlab vastus.
Keskkond, kuhu olen sattunud, paneb küsima, kas Mehis ka maalib. Selgub, et ei, teeb sürrealistlikke joonistusi. Köögilaual on hunnik pabereid, kus luulekatked ja mõtete üleskirjutamisi, mis tõesti on illustreeritud joonistustega.
„Mul puudub värvitunnetus, aga enda lõbuks pastakaga ikka joonistan.“
Üks äge maal siiski on, Maalehe kunstniku Valdek Alberi tehtud. Pildil on kujutatud tee ja üks mees jalgrattal igaviku poole liikumas.
***
Mehis, mida hing sinu jaoks tähendab?
Kui hinge alkeemiliselt kirjeldada, siis ta on mu jaoks nagu inimloss. Ülemised korrused, pööningutuba, alumised korrused, saalid. Kui oled tippvormis, siis oled saalides. See loss ulatub ka maa alla ja seal kõige all on mitu niisket keldri- või isegi kloaagikorrust. Neid alumisi korruseid tuleb tuulutada. Kui inimene jätab selle tegemata, siis niiskus ja kõledus seal all paisub niimoodi, et lõhub ka ülemised korrused ära. Inimene kaob enda käest ära. Arvan, et teatud üksindus ja ärevus ja närvilisus ... ega see ei kesta lõpmatult, kui inimene ei ole haige. See kestab paar-kolm tundi päevas, käib need alumised hingekorrused läbi ja siis pääseb jälle üles tagasi.
Otsin ringi konnates seisundit, mis teeb vabaks ja helgeks, lapseks.
Aga et neid nüüd vältida ja karta... Loomulikult ma ka kardan neid. Allkorruste tuulutamise jutt on teooria, praktikas see vahel õnnestub ja vahel ei õnnestu. Kuid enda hingemajas tuleb kõik korrused heaperemehelikult läbi käia, ka alumised ängikorrused.
Kas sa oma käsikirju kirjutad pastakaga?
Pastakaga jah. Algul, kui on idee. Varem kirjutasin hariliku pliiatsiga, nüüd valin poest kindlaid pastakaid. Spetsiaalselt ostan märkmikke ja vihikuid. Lõpuks muidugi neli-viis korda kirjutan arvutis ümber. Sel on omad eelised.
Idee võib tulla ükskõik kus. Käsitsi kirjutades saad ise oma käekirjast aru. Teised ei pruugi saada.
(Mu telefon laulab.) Pobisen: „Kes see mulle nüüd ometi helistab...“
Jõuluvana.
Vaata, kuidas elu on...
Murphy seadus: kui hakkad midagi tegema, siis tuleb kuskilt kohe midagi lisaks.
Meil jäi jutt kirjutamise juurde.
Ma olen luuletaja tüüpi. Närvisüsteem on nagu Ameerika mäed, üles ja alla. Kui miski tuleb, siis tuleb, nagu ikka, ootamatult. Siis peavad püstol ja padrunid valmis olema. Arvuti on kobakas. Eks see ole igaühel individuaalne. Peaasi et tekst, mis tuleb, on hea.
Tean, et Jaan Tätte kirjutab käsitsi. Ja kui kirjutab draamateksti, tahab oma kõrvaga ka kuulda, kuidas see häälega edasi andes kõlab.
Jaak Allik – tal on selle peale terav silm – ütles, et Jaan Tättel on just dramaturgina ingli puudutus küljes, jumalast antud anne. Olen kuulnud, et ta nüüd kirjutab romaani juba aastaid ja imestan – kui on antud anne, siis sa pead seda ka teenima. Suure tähega Teenrina. Ta võiks äkki ... see pole muidugi minu ütelda, aga ta võiks veel kirjutada näidendeid.
Õigus. Mis anne sulle on antud – luuletaja või romaanikirjaniku, novellikirjutaja?
Jutukirjutaja, pajataja anne. Mitte suulise pajataja oma, see on eraldi kunst, vaid pigem meediumina paberi peal edasi andja anne. Ürgpajataja või lõkke ääres rääkija anne avaldub vahel, kui on hea vein ja hea seltskond. Kui üldine energia on hea, vaat siis. Kui kõiki usaldad... Selles mõttes on mul ikka luuletajapõhine aju. Nagu linnuke oksa peal. Luulet kirjutan ma järjest harvemini.
Nüüd tahtsin kirjutada romaani ja kirjutasin seda siin viis-kuus aastat, muude asjade kõrval. Tegingi valmis.
Joosep Matjuse tehtud dokfilmis „Pingeväljade aednik“ rääkisid käsikirjast, mille ära kaotasid.
See ei olnud romaani „Kadunud hõim“ käsikiri. Me sünnime kõik mingi taagaga siia ilma, minu taak on see, et mul on isa poolt seitse põlve pillimehed olnud. On ka töömehi, aga nad on ikka olnud napsimehed. See on mul veres. Oligi nii, et ühel jõulupeol kirjanike majas sai veini võetud. Pidu jätkus linnas. Vastu hommikut avastasin ennast linna mööda kõndimas, aga selg oli kuidagimoodi liiga kerge. Kotti pole. Seal olid mu viimaste kuude käsikirjad. Küll ma otsisin, halasin, aga mis sellest enam kasu. Linnuke oli peast juba välja lennanud. Ju ma ta kusagile pargipingi juurde unustasin. Jõuluaeg oli ja kotis oli vein. Seal oli süüa. Leidis keegi, kes oli vaene inimene. Viis kõik koju, sai kõhu täis ja paberid viskas muidugi pliidi alla.
Ürgpajataja või lõkke ääres rääkija anne avaldub vahel, kui on hea vein ja hea seltskond.
Sellest käsikirjade kadumise stressist tiriski mu välja Joosep oma filmiga. Ta kamandas, iga nädal läksime kuskile võtetele, see oli abiks. Olin ikka väga kurb siis.
„Kadunud hõimu“ romaanist sa juba siis mõtlesid?
Jah, see oli juba siis mõttes ja plaanis. Aga kuna ma ei ole eeldustelt romaanikirjanik, siis kirjutasin seda pikka aega. Kompositsioon, tegelased, lood ... kõik see imbus väga aegamisi. Kerkis üles ookeani põhjast. Kerkis nagu saar jalge alla. Kirjutades oli nii, nagu oleks päästeparvel keset ookeani ja ilma aerudeta. Ei näe midagi.
Jätsin mitu korda pooleli.
Kuidas talv su loomingulisusele sobib?
Talv meenutab alati keskaega ja natuke Grimmi muinasjutte. Ma ei saa aru neist, kes talve kiruvad. Mind talv rahustab. Rahustab hinge.
Ilma aerudeta ookeanil, see on sootuks teine seisund.
Seepärast jätsingi romaani pooleli. Kolme-nelja aasta pärast aga hakkas kõik tulema nagu kiirluubis. Kõik otsad jooksevad kokku. Selles mõttes julgustan kõiki – kui idee on olemas, siis ei maksa poole pealt püssi põõsasse visata. Minge lõpuni.
Praegu kirjutatakse palju raamatuid.
Jah, ja see ei ole tegelikult aja kaotus, kui inimene kirjutab viis või seitse aastat raamatut. Siis ei kaota midagi, kui anda sinna oma hing ja kui see tuleb hea. Kui kirjutaja ise tunneb, et see on hea. On palju näiteid, kus kiiresti kirjutatakse üks või kaks raamatut hirmuga, et äkki muidu ei saa kulkalt toetust. Keskmist kraami on nii palju, et inimesed upuvad sinna sisse ära.
Ma pooldan seda ... ma ei tea, kuidas seda teha, aga et kirjutad harva ja kirjutad hästi. Mulle meeldib muinasjutukirjanik Otfried Preußler, kes kirjutas „Krabati“. Ta kirjutas ka palju, aga tegi ühele ideele erandi, see oligi „Krabat“. Ta sai ise aru, et see on väga hea idee ja kirjutas seda kümme aastat, teadlikult. Ja see ongi kirjutatud kuldlõikes. Võtan selle iga kolme aastat tagant kätte nagu uue raamatu. Kui inimene on hingega ja väga kaua midagi teinud, siis see ei aegu.
Kas „Krabati“ autor oli sulle „Kadunud hõimu“ kirjutades eeskujuks?
Natuke küll, eks tulemuse üle peab otsustama lugeja. Aga püüdlesin selle poole. Ühendasin romaanis oma autobiograafia Tartu aastad. Üldisemalt mõtlesin, kuidas saab muinasjuttu... Mul oli lapsena nii, et kui lugesin vendade Grimmide õudseid muinasjutte ...
... too ikka mõni näide ka.
No näiteks pöialpoiss sattus keset metsa inimsööjate lossi juurde. Või sattus sinna saabastega kass, aga inimsööja oli alati nii koloriitne – elas lossis, nii põnev –, kuid temaga sai teema ruttu otsa. Kas siis peategelane, hea tegelane sai tast ruttu jagu või ta kadus pildilt mõnel muul moel. Mina lapsena olin siis alati pettunud, sest mulle meeldis see kõhedus. Nüüd mõtlesin, kuidas ühendada minategelast, kes leiab metsast muinasjutulise inimsööja, kes on Eesti oludesse paigutatud. Pean rõhutama, et minategelane ei ole mina, tegu on ikkagi ilukirjandusega.
Said need asjad ühendatud?
Mõtlesin üldisemalt, kas üldse nii saab, ja nüüd arvan, et sain selle ülesandega orgaaniliselt hakkama. Et lugejal oleks tunne: reaalsus läheb üle muinasjutuks ja muinasjutt reaalsuseks selliselt, et ei häiri, et nad põimuksid teineteise sisse. See oli mu üks eesmärke. Vähemalt endal on tunne, et see sai tehtud.
Kui kirjutada üht romaani aastaid, kas siis argipäeva murede koorem kirjutamist ei sega?
Ei, mind ei ole seganud. Kas see on nüüd saatus või on lihtsalt nii läinud, et mul ei ole lapsi. Kolmekümneaastaselt oli tore naine, kellega tahtsin peret teha. Ta ütles „ei“. Ja nii on läinud kogu aeg, et mul pole olnud vaja palju suid toita. Üksi saad enam-vähem ikka hakkama.
Mind pole praktilise töö oskusega õnnistatud. Vanaisa ja isa olid küll sellise töö mehed. Olen selles mõttes nagu jumala linnuke kulka abil.
Kui tähtis on ja oli sinu jaoks, et õppisid ülikoolis siis, kui tekkis kirjanduslik koondis Erakkond?
See oli tollel ajal väga tähtis. Et just lõuna poolt Eestist inimesed, kes siis kirjutasid, ja Lauri Sommer, Timo Maran, Aare Pilv, Kristiina Ehin, Berk Vaher kuidagi koondusid. See oli loomulik. Ei olnud meeletut otsimist, et teeks nüüd mingi pundi. Nad ilmusid kusagilt välja, mina kaasa arvatud, ja siis tegime selle pundi. Mathura... Ma nimetan seda õndsaks Tulviste (Peeter Tulviste oli Eesti psühholoog ja poliitik, akadeemik ning Tartu Ülikooli rektor ja professor – M. M.) ajaks ülikoolis. See oli viimane aeg, kui olid bakalaureuse astmes, said kummi venitada. Ma õppisin kaheksa aastat. Kuulasin muid aineid, religiooni, psühholoogiat, filosoofiat. Kuna oli aega, siis oli ka sellel Erakkonna rühmitusel aega aeglaselt ja rahulikult tekkida ja koonduda.
Selline asi, eriti noorena, toetab. Noor inimene ju väga palju kahtleb endas, ja õigusega. Ta on nagu habras puu ja siis on hea, kui on mitu puud üksteise kõrval. Kui midagi ei olnud, siis sellest ei hoolinudki. Elasime vaimuelu, boheemlikult ja mõnusalt.
Sa oled linnapoiss?
Olen kahepaikne. Linna teemat jagan, maakeskkonda ka. Kui tegelane läheb linnast maale, ei saa linnast kuidagi välja, aga kui saab, sageli veel mere äärde... Mul tegelased ikka lähevad läände ja lõpetavad mere ääres. Vist igatsus ja geenid on need, mis juttude kaudu sinna välja lähevad. Praegu elan Ulilas, naine on seal. Ema on Karksi-Nuias. Kevaditi matkan. Teen tamme all lõket ja süüa.
Kui vajalik on sulle üksiolemine?
Mul on väga hea meel, et ei pea hommikul minema objektile tööle. Ses mõttes olen puhas introvert. Tahaks alustada päeva lugemisega või siis kirjutamisega. Kui vaim on tühi, siis alustad rahuliku lugemisega – et pool päeva kindlasti endaga olla.
Ja siis tahad seltskonda?
Tean inimesi, kes võivad olla kuude kaupa metsas, ja mingi osa minust kadestab neid. Aga viis päeva üksi olla ... eriti kui on kaasas mingi tekst, mis nõuab kontsentreeritud tegevust, et teatud tüüpi vaim ei läheks tekstist välja, siis on vajalik olla iseenda seltsis.
Millele toetud, kui on ebakindel olla?
Kui on ikka päris must energia või pole teda üldse, siis võtan veini ja käin sõpradega väljas. Aga aitavad ka teatud kirjanikud. Aleksander Suumani luulekogu „Meil siin Hüperboreas“, see aitab. Need on väga kristalliseerunud luuletused, seal on tohutu vaimujõud. Neid autoreid on veel.
Nii kõva mees ma ka ei ole, et suudaks kogu aeg tasakaalus olla. Kui vaim on täitsa tühi, siis vaatan televiisorist seriaale – „Hercule Poirot’d“ ja „Midsomeri mõrvu“. Laman. Kosun. Taastun. Retsepte on mul palju, aga ega ma nende täitmises parim eeskuju ole – vahel õnnestub, vahel ei õnnestu. Õnnekala tuleb püüda õiges kohas.
Kuidas suhtud tähelepanusse, n-ö aplausi?
Edev ma olen ja tahan pildil olla, aga kui pilt on olemas, siis häbenen. Miks see nii on? Ma ei tea. Aga las olla siis.
Kas on olemas selline kirjandussuund nagu Eesti eksistentsialism?
Eesti eksistentsialism on täiesti olemas. Need on nende teosed, kelle loomingus on säsi, milles peegeldub kas lähedalt või kaudselt isegi vagabundilik eestlus. Kahtlemata on praegu selline kirjanik Peeter Sauter. Peet Vallaku novelliloomingus on ridade vahele kodeeritud teatav olemise äng, mis kajastub stiilis. Eksistentsialism tundetasandil ... loomulikult Jaan Oks. Äärmuslik vend, väga võimas. Vaino Vahing ka muidugi. Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski ... neid õnneks on. Luules ka Doris Kareva. Ka Tammsaare.
Riho Sibul, kes just äsja meie seast lahkus. Kui kuidagi sümboolselt annab kokku võtta Eesti sisu, Eesti säsi, selle miski, mida ei saa seletada, siis see oli Riho Sibula hääles. Ta järjest rohkem laulis sosinal, Eesti klassikute tekste... Eesti eksistentsialist number üks kahtlemata. Ega ta pole ju surnud. Mehed nutavad, kui hingekaaslane lahkub. Midagi väga ilusat on temas.
Mida otsid oma rännakutel?
Otsin ringi konnates seisundit, mis teeb vabaks ja helgeks, lapseks. Täis kasvamine tähendab eesti keeles ka seda, kui näiteks tiik kasvab nii täis, et seal pole enam õhku, mida hingata. Et saada sellest täiskasvanu tundest lahti, ma kondan. Et saada tagasi kerge hingamine, mis sisaldab kõiki neid aistinguid, kus on muinasjuttude alged.
