Viimase kümnekonna aasta märksõnadeks on süsinik ja bioloogiline mitmekesisus. Uued tehnoloogiad püüavad vähendada põllumajanduse süsiniku emmissiooni ja siduda seda enam mullas. Tänase rahvusvahelise mullapäeva puhul tasuks vaadata, mis on mis.
Uuemate põllumajandussuundade eesmärk on parandada muldade ja taimede tervist ehk viljakust ja saagikust, tagades selleks parimad mullaolud ning kasvutingimused kultuurtaimedele, sest vaid terve, tugev ja tasakaalustatult toitainetega varustatud taim suudab anda meile keskkonnasõbraliku tulemuse ja maksimaalse süsiniku sidumise.
Põhjalik ülevaade mulla bioloogilisest mitmekseisusest ja erinevad võtted on välja toodud maailma toiduorganisatsiooni FAO ülemaailmses, 300 teadlase poolt koostatud aruandes.
Üks oluline termin on seal biotervendus. See koosneb mulla biomahukusest ja taimede toitumise parandamisest ehk biostimulatsioonist. See tähendab saastunud muldade tervendamist.
Agronoomiliselt tegelevad põllumehed sellega juba aastatuhandeid, lisades väheviljakaks muutunud või saastunud mullale orgaanilise väetisega nii mikroorganisme kui taimetoitaineid.
Olulised on kasulikud organismid
Taimekasvatuses on kultuurtaimede puhul oluline eelkõige eri taimeliikide sobivus põllumullas teatud mikroorganismide hulga ja massiga ning nende koostööaktiivsus. See tähendab seda, et peamine ei ole mitte maksimaalne liikide arv mullas, vaid kultuurtaimele kasulike mikroorganismide maht ja aktiivsus - näiteks taimi lämmastikuga varustavad mikroorganismid.
Kuigi põllul on saagi saamiseks üldjuhul monokultuur, siis biomahukus seal tähendab seda, et mullas tagatakse kultuurtaimedele rohke mikroorganismide elutegevus ehk bioloogilise elutegevuse aktiivsuse suurendamine, lisades sinna näiteks koos seemnetega kasulikke mikroorganisme. Üheks võimaluseks on meil juba aastakümneid kasutusel olev võte - liblikõieliste mügarbakterite lisamine seemnetele.
Peamine ei ole mitte maksimaalne liikide arv mullas, vaid kultuurtaimele kasulike mikroorganismide maht ja aktiivsus.
Lisaks saab anda mullale kasulikke mikroorganisme spetsiaalsete graanulväetistega või lahustega mullapinda pritsides. Eesmärk on suurendada mikroorganismide hulka ja spetsiifiliste, just sellele kultuurtaimele vajalike organismide kogust, aga ka ergutada tööle juba olemasolevaid.
Täiendavalt on meil võimalus aidata biopreparaatidega kaasa mullas olevate taimejäänuste (juured, põhk jne) lagundamisele, et tagada paremad kasvtingimused ja toitaineid järgmisele kultuurile.
Biostimulatsioon tähendab mulla füüsikaliste ja biokeemiliste omaduste parandamist kultuurtaimele võimalikult soodsaks. Eelkõige siis vee- ja õhurežiimi, et soodustada kultuurtaimede kasvu ja arengut ning mulla mikroorganismide aktiivsust.
Taime on vaja tasakaalustatult toita
Eraldi tuuakse välja piisav ja täpne taimede mikro- ja makroelementidega varustatus ehk väetamine. Vaid hästi toitunud ja kasvanud taim suudab anda head saaki ja olla üle mõnest ebasoodsast tingimustest või lisanditest (tihes, happesus, reostus jne).
Aktiivne bioloogiline mitmekesisus tervendab väheviljakaid muldi, neutraliseerib ja minimeerib ebasoovitatavate lisandite mõju kultuurtaimele - näiteks ebasobiva eelvilja negatiivne toime; ühtlustab taimekasvatustoodangut ning tagab väiksema sõltuvuse ilmastikust. Lisaks tagab efektiivsem taimetoitainete kasutamine koostöös mulla mikroorganismidega enama orgaanilise süsiniku sidumise mullas.
Maksimaalne mitmekeseisus ei taga automaatselt elurikkust, kuigi võib olla ka kasulik.
Tahan selle jutuga rõhutada seda, et bioloogiline mitmekesisus ja elurikkus ei ole üks ja sama. Bioloogid loevad erinevaid liike mullas ja mida rohkem neid liike leiavad, seda parem. Tegelikult tuntakse vaid alla kümne protsendi mullas elutsevatest liikidest ja palju olulisem on põllul kultuurtaimedele kasulike mikroorganismide maht ja aktiivsus ehk elurikkus.
Maksimaalne mitmekeseisus ei taga automaatselt elurikkust, kuigi võib olla ka kasulik. Lisaks võib olla mitmekesisuses ka palju ebasoovitatavaid ja kahjulike liike kultuurtaimedele. Need jäägu looduslikele aladele ja põllul ei pea vaatama liikide kooslust samade nõuete alusel nagu kuskil loopealsel.
