Vanglat ja märuliüksust juhtinud politseikolonel haaras panni, et viia ellu oma suur unistus

„Mul mõned sõbrad läksid vorstimeistriks õppima, aga mul ema ei lubanud, et äkki lähen pätiks. Nii ma siis läksin ikka keskkooli ja edasi siis juba mitte pätiks, vaid politseinikuks,“ meenutab Toomas Malva muiates. Praegu istub ta Kehtna Kutsehariduskeskuses taas koolipingis.

Vanglarahutusi maha surunud ja pronksiööl märuliüksust juhtinud siseministeeriumi kriisinõunik, politseikolonel Toomas Malva on rohkem kui poole elust kriise ohjeldanud, nii siin- kui ka sealpool piiri: selja taga on 30 aastat tööd politseis ja vanglates, osalemine välismissioonidel. Nüüd on aeg küps oma lapsepõlveunistus täita.

„Iga kuu ootan juba, et millal kooli saab. Ja ühiselamus on vägev, ma olen väga rahul, oleme siin nagu ühikarotid koos,“ räägib Malva õpingutest Kehtna Kutsehariduskeskuses. „Ma saaksin muidugi kodust ka siin koolis käia, poleks ju kauge, aga ma olen selline ühiselamuinimene täiesti, mulle see sobib.“