Esmaspäeval tähistati rahvusvahelist mullapäeva. Selle puhul kuulutati välja 2022. aasta mullasõbralikum viljeleja, kelleks sai Ahti Nurm Valgamaalt.
Mullasõpra hakati valima kolm aastat tagasi seoses viljelusvõistlusega. „Esimesel aastal lugesime vihmausse ja mullasõbraks sai see, kelle põllus oli neid kõige rohkem,“ tegi tiitli ajaloole tagasivaate viljelusvõistluse eestvedaja Margus Ameerikas. Selle põhjal sai esimeseks mullasõbraks Kalle Margus Vao Agrost.
Mullu liitus ka mullateaduse selts ning maaülikooli mullaprofessorid Alar Astover ja Endla Reintam. Nii said paika teaduslikumad valikualused. Nimelt arvutati maaülikoolis välja iga võistluspõllu CO2 jalajälg. Mida väiksem see on, seda tublimaks võib põllumeest kiita.
Kohe sai selgeks ka see, et ei saa võrrelda oa-herne ning teraviljapõlde. Nimelt seovad liblikõielised uba ja hernes õhulämmastikku ja seal pole vaja kasutada täiendavat lämmastikväetist. Selle tõttu on need põllud enamasti süsinikneutraalsed (ei paiska kasvuhoonegaase õhku, vaid hoopis seovad neid) ja enamasti isegi süsiniknegatiivsed. Liblikõieliste klassis pälvis tunnustuse Erki Plamus oma põldoapõlluga, mis oli arvutuslikult samuti süsinik-negatiivne.
Väikesed kulud ja suur saak
Teraviljaga on põld süsinikuneutraalseks rake saada, kuid targa tegutsemise ja hea õnne korral võivad heited olla üsna väikesed. Ahti Nurme kaerapõllu arvestuslik CO2 jalajälg 25,3 GJ oli teraviljadest parim tulemus, kuid vahed olid väikesed.
Ahti Nurm kasvatab Valgamaal Puide Talu OÜ s teravilja, rapsi ja hernest. Pool toodangust müüakse seemneviljana. Nii kasvatab ta laiemat sortimenti kui tarbevilja tootjad, kaasa arvatud ka viljelusvõistluse võidu toonud populaarset kaerasorti ’Apollon’.
Puide talu asutas praeguse peremehe isa Mati Nurm aastal 1991, kui sai tagasi pea 42 hektarit esivanemate maid pluss 20 ha metsamaad. Paar aastat peale asutamist võttis Mati Nurm seemnekasvatuse suuna ja Ahti Nurm on seda jätkanud tänase päevani.
„Olen talutööde juures olnud algusest saadik, esimesteks poisikesepõlve tõsisemateks töödeks olid kultiveerimine, kuivatitöö ja viljavedu GAZ 53ga,“ räägib Ahti Nurm. Põllumeheks õppis ta Helme kutsekoolis.
Esialgu jagunesid tööd isa ja poja vahel nii, et Mati kasvatas teravilja, Ahti suhkruhernest ning maasikaid. Maasikakasvatus käib veel ka praegu kaubamärgi „Mulgi Mari“ alt. Toodangut turustatakse enamalt Tallinnas.
Pärast pikemat pausi istus mees taas koolipinki ning lõpetas 2015. aastal maaülikooli bakalaureuseõppe. Viie aasta eest võttis ta isalt üle ka 700 hektarit viljapõldu ja hakkas maid juurde ostma ja ning rentima. Tänaseks on jõutud 1150 hektarini. Enamik maadest on omandis. Talus kasvab talinisu, taliraps, suvioder, suvinisu, hernes ja kaer. „Suviviljad lähevad kõik seemneks, talinisust 40 % turustatakse seemnena. Mahukultuurid talinisu ja taliraps müüakse Kevili kaudu,“ selgitab mees.
Kaerapõld, mis andis tänavu kõige keskkonnasõbralikuma tulemuse, oli 62 hektarit suur. Sordiks oli Saksamaal aretatud ’Apollon’. Põld oli C2 seemnepõld.
Eelviljaks oli talinisu ning pärast selle koristust põld künti. „Tahaks rohkem minimeeritud harimist teha, aga seemnekasvatuse puhul pole see võimalik,“ kommenteerib viljakasvataja ise.
Külviaeg oli kaerale sobivalt varane, 23. aprill. Kevad oli niiske ja jahe, mis sobis kaerale hästi. „’Apollonil’ on kiire algareng ja hea kasv, hea haiguskindlus, tera hoiab värvi ja kooritavus on samuti toidukaerale sobiv,“ kiidab Nurm sorti.
Lämmastikku sai põld kokku 105 kg/ha toimaines. Peamine taimekaitse, mida oli vaja teha, oli umbrohutõrje ja haiguste tõrje.
Nii olid kulud väikesed. Kõrge saak - 8,6 tonni hektarilt - on aga uus Eesti rekord. Sellise saagi moodustamiseks kasutas kaer mulda lisatud toitained korralikult ära ning tulemuseks ongi väike süsiniku jalajälg.
Tunne oma muldi
Tänavuse mullasõbra hinnangul on üheks edu võtmeks see, et põllumees tunneks oma muldasid – siis saab ta teha õigeid otsuseid, kuidas neid harida ning mida seal kasvatada.
„Mul on oma tuhatkonna hektari peale erinevaid muldasid, pilt on väga kirju,“ räägib Ahti Nurm. „Palju on liivsavimuldasid, ent on ka raskemaid lõimiseid. Enamalt on talus happelisevõitu näivleetunud mullad ja happesuse reguleerimine on väga oluline. Kasutame Enefixi tuhka.“
Ta lisab, et on viimase viie aasta jooksul ostnud ligi 300 hektarit uusi maid, mille kvaliteedi ja viljakuse kohta ei saa alati just kiidusõnu lausuda. „Peamine probleem, mis kohe tuleb, ongi happelisus – olen saanud isegi maid, mille pH on 3,2 (heaks peetakse 6,5). Siis hakkan kohe lupjamisega pihta.“
Ta katsub sättida nii, et kõik põllud viie aasta jooksul korra lubjatud saaksid, kuid kui põld on kehv, tuleb seda algul sagedamini teha. Igal aastal ostab ta ka teatud hulga vedelsõnnikut. Kõikidele põldudele saab ring peale enam-vähem viie aastaga. Külvikorras on ka ristik, mis küntakse sisse haljasväetiseks.
„Teravilja ülekaaluga kultuurides on kaer põllu sanitari rollis,“ selgitab Nurm „Tal on vähe samu haigusi mis teistel teraviljadel.“ Kaera eristab teistest teraviljadest ka hea vastupidavus juuremädanikule. Mulla suhtes on ta vähenõudlik ning kasvatab tugeva juurestiku, mis kobestab mulda.
„Kaera peaks rohkem propageerima, et seda rohkem kasutataks“ räägib Nurm. „Kaer on kasulik nii inimese kui põllu tervisele.“
