Elu Eesti külas saja aasta eest: puhtusega oli pahasti. Arstimiks keedeti sipelgaid, aborti tehti hoopis eriskummaliselt

„Peab olema üks koht, kuhu inimene vana leiva viskab,“ ütles üks Muhu Suuremõisa mees kunagi Soome rahvateadlasele. Et välja selgitada, mis oludes rahvas elab, võeti Eestis sada aastat tagasi ette suurejooneline uurimisretk.

Selle niinimetatud sanitaar-topograafilise uurimuse tegid aastail 1922–1927 Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi juhataja prof Aleksander Rammuli juhtimisel arstid ja vanemate kursuste arstiteaduse üliõpilased.

Neid huvitas väga lai teemadering: kohalikud loodusolud (maa, vesi, õhk), asulad, hooned, haigused, tervishoidlikud abinõud, arstiabi, rahvaarstid-posijad, kodused ravivõtted, elamute heakord ja sisustus, puhtus toas ja õues, kaevud, käimlad, isiklik hügieen, eriti saunad ja üldse ihupesemine, välimus ja rõivastus, prostitutsioon ja ehalkäimine, toidud ja söömistavad, alkohol ja tubakas.