Serbia kuuse kiituseks

Talv on okaspuude aeg. Kui raagunud lehtpuud näivad elutuina, siis okaspuude igihaljus annab silmale pidet ja lootust. Mitte kõik pole veel kadunud!

Eestimaiste looduslike okaspuude valik on teadagi väike – vaid mänd, kuusk, kadakas ja jugapuu. Võõrliikidega saab talvist aeda rikastada märksa külluslikumalt, väiksemas aias on eriti head mitmesugused okaspuuvormid. Kui vähegi ruumi, tasuks kindlasti aga aeda istutada ühe serbia kuuse. Ta kasvab aja jooksul küll päris kõrgeks, ent kitsa võra tõttu võtab enda valdusse võrdlemisi väikse ala.

Võiks arvata, et mis sellest serbia kuusest ikka nii väga juttu teha, teada-tuntud värk. Nõukaajal, kui suurt midagi saada polnud, oli serbia kuusk meil üks tavalisemaid ilupuid. Mingis mõttes kammitses see pärand mind ennastki. Ometigi soetasin kümmekonna aasta eest endale ühe istiku, sest serbia kuusk on lihtsalt väga ilus, õige vähenõudlik ning meil täiesti külmakindel. Igasugu eksootide seas on aias kindel koht ka just säärastel vastupidavatel tegelastel.