Pime Jakob Rosin: „Ma ei tea täpselt, missugune mu abikaasa välja näeb, aga kas see ongi kõige olulisem?“

Jakob Rosinale on tänaval peaga kõhtu joostud, lapsekäruga peaaegu alla aetud, komistades tema pihta telefone pillutud ja märja vihmavarjuga vastu vahtimist virutatud.

Kes reedel Vikerraadio avab, võib sattuda „Huvitaja“ saatele, mida Jakob Rosin juhib. Maalehe pildistamissessiooni tarbeks istub ta salvestusruumi mikrofoni ette, räägib lobedalt uudise digisääskedest, mida Tartu ülikooli teaduslaboris suure hooga aretatakse. Võimsa rahastusega toetatud projekt taastavat ja asendavat jaanipäeva aegu mõõdutundetult notitud sääski. „Digisääsk töötab päikesepatarei toel, ehitamisel on ka laadimisjaamad üle Eesti. Tulevik on helge, järgmiseks on plaanis digiherilased ja -parmud,“ sedastab Jakob koolitatud raadiohäälel ja küsib siis, mida arvab Maaleht sellisest tehnoloogilisest imest, mis meile peagi osaks saab, päästes Euroopa Liidu väljasuremisohus sääsed.

Silmapaistvalt vaimukas

Säärane uudis võtab kokutama. Taipamiseni, et Jakob teeb nalja ja mõtleb ilmarahva tagajalgele ajava uudise jooksu pealt välja, läheb veidike aega. Vaimukuse ja sundimatu oleku poolest on Jakob silmapaistev. Jah, et pime paistab silma, on üsna tavaline nali, teab Jakob öelda. Ja puistab seepeale nalju, mida vaegnägijad omavahel teevad.

„Ruumis on kaks pimedat. Üks ulatab tervituseks käe. Teine sirutab käe vastu. Käed lähevad teineteisest mööda. Üks siis ütleb teisele: „No mis, sa ei näe hästi või?““

Või teine lugu. „Läheb pime poodi. Korjab toidukraami kassalindilt kokku, hakkab välja minema, kassiir hüüab järele: „Nägemist!“ Pime pöördub ja ütleb: „Oleks palunud küll.““

Need on tõsielul põhinevad anekdoodid.

Vahel juhtub nii – unustatakse, et kambas viibib ka Jakob, inimene, kes ei näe, ja hakatakse usinalt nutitelefonist pilte kerima ja neid kommenteerima. Hüüatuse „No vaata, kui ilus!“ peale on Jakob saanud tõdeda: on kena küll, aga see viimane on väheke udune.