Mart Kivastik: loodan, et maailm saab pärast seda sõda mõnes mõttes korda
(7)Äsja Tartu linnakirjanikuks kuulutatud Mart Kivastik ütleb, et kirjutab praegu oma romaani „Sure, Poisu!“ järgi filmistsenaariumi. Märtsis tuleb aga välja uus film, tema romaanist lähtuv „Taevatrepp“.
Kõige raskem „Taevatrepi“ juures oli muusikaõiguste kättesaamine, räägib Mart Kivastik. „See läks mitu korda kallimaks ja osutus ülikeeruliseks. Õigused on laiali ja Eesti-sugusele filmimaailmale ei taheta midagi anda ka, sest me oleme väikesed ja tundmatud. Me ei tähenda midagi. Näiteks Zeppelini me ei saanudki.“
Mart Kivastik alustab kaugemalt ja ütleb, et sai Vene sõjaväest pääsemiseks tutvuste kaudu hullumajja. Seal oli selline teraapia, et tuli ümbrikke kokku voltida. „Tookord ma ei saanud aru, mismoodi see kedagi ravida võiks. Praegu tundub, et miks mitte. Peaasi et juurdlema ei hakka, mis ja miks. Kirjutamine on küll ravi, puhastab pea muust jamast ära. Mulle see sobib. Kirjutamise ainuke viga on, et oled üksi. Teatris ja filmis saab inimestega kokku. Ja nii ongi hea, kui ei taha kedagi näha, siis kirjutad,“ selgitab ta enda elamise viisi.
Kivastik ütleb, et Tartu on jäänud viimaseks Eesti linnaks, selles mõttes peaks Tartut väga hoidma. „Ega ma muidu vahet ei tee, Tallinn on veidi imelik, neelab lõpuks kõik alla – metsa, sood ja eestlased takkaotsa. Sööb Eesti ära.“
***
Kuidagi nii on, et isegi kui ma tahaksin juttu sinuga alata teisiti, siis ei saa. Olen märganud, et jälgid tähelepanelikult Ukrainas sündivat. Lausa jagad neid ülevaateid FBs. Miks, või hoopis: mis see sõda sinuga teeb?
Minu jaoks on Ukraina sõda nii meie sõda, jagan puhtalt sellepärast... Kui see sõda algas, siis iga tund seal miski muutus. Oli päris õudne... Midagi sellist ei osanud keegi arvata. Jagan seda, et kõik teaks, keda huvitab. Kui keegi ei taha, võtku mind maha.
Mis sinus toimub, seda ma küsin?
Mul on tunne, et oleme kõik ikkagi sõjas. Siin ei ole mingit teist juttu. See on meie sõda, need on meie põgenikud.
Nii ongi. Kuid olen märganud, kuidas mu tuttavad ja sõbrad, kes enne sõda olid heatahtliku ellusuhtumisega, võib isegi öelda, et humanistid, põlglikud vägivalla ja kurjuse vastu, on jalapealt militaristideks muutunud, valmis püssi võtma ja maha laskma teisi. See mind hirmutab.
On, on nii. Et olla hea, tuleb seda head ka kaitsta. Mitte midagi muud pole teha. Putin on suutnud panna sõdima terve Euroopa– isegi Rootsi ja Soome, kus ei viitsitud üldse tegelda mingi sõjaga.
Nojah, mõnes mõttes tuleb talle aitäh öelda. Oligi aeg, et Venemaa lõpetaks teesklemise. Nüüd vähemalt on selge, kes on kes. Nagu Vene välisminister Lavrov ütleb, nad ei häbene näidata oma tõelist nägu. Ja kui me tahame normaalselt edasi elada, peame ennast kaitsma. Venemaa ei jäta meile valikut.
Oeh. Mõte jookseb sinna, et kui kogu raha läheb enese kaitsmisele, siis mis kultuurist saab?
See on, ma loodan, ajutine. Olen ise ka sellele mõelnud, et kus on piir. Et lõpuks pole meil muud kui suur sõjavägi.
Loodan, et maailm saab pärast seda sõda mõnes mõttes korda. Venemaa peab sellisel kujul kaduma. Kui teda enam pole, siis väga paljudel maakeral on elu ohutum ja parem. Ja siis on raha ka kultuurile rohkem. Nõnda et, Margus, selles mõttes me sõdime kultuuri eest, eesti asja eest, normaalse maailma eest. Midagi pole teha, peame selle välja kannatama.
Ma usun, et veel mõni aasta tagasi ei kujutanud me ette, et venelased niiviisi ära tühistatakse.
Mulle see sõna ei meeldi, ma ei saa sellest aru, mida tühistamise all mõeldakse. Alati, kui uued sõnad moodi tulevad, siis mul läheb tükk aega, et aru saada, mis nende mõte on.
See on Putini teene maailmale, et ta Venemaa ise ära tühistab. Las tühistab, hävitab. Me oleme siin liiga kaua Venemaa hirmus elanud – magasime nii, et magada ei saanud. Nüüd on pauk ära käinud. Loodan., et see sõda võidetakse ja siis on kõik teistmoodi.
Vaata, me oleme mõlemad sinuga elanud tegelikult jube huvitaval ajal – nägime ära Nõukogude Liidu kokkukukkumise. See, mis Venemaal praegu toimub, on lihtsalt Venemaa edasine lagunemine; näeme, mis Venemaa asemele tekib – kas Moskva vürstiriik? Otsad kukuvad küljest ära kindlasti. Tšetšeenia on esimene. Kadõrov ainult ootab hetke, et kalifaat välja kuulutada.
On see siis parem?
Parem või mitte, aga sellisel kujul Venemaa on ohuks tervele maailmale. Mis Venemaa! Seal on kamp pätte, tuhat pätti, kes valitsevad. Ajavad raha taskusse – ja see on siis nüüd Venemaa? See ei ole riik ka, see on mingi maffia vorm, Putini gäng.
Olgu. Kui kaua sa oled vabakutseline olnud?
Kolmkümmend aastat kindlasti. Ma olen teinud mingeid töid, on olnud väga keeruline vahepeal.
On sul selle pika vabakutselise elu jooksul tekkinud oma rutiin?
On. Filmid ja teater tõmbavad vahepeal kirjutamise juhuslikumaks, aga kui on kirjutamise aeg, siis esmaspäevast reedeni, kella üheteistkümnest kolmeni. Filmiga (märtsis esilinastub Mart Kivastiku uus mängufilm „Taevatrepp“ – M. M.) läks kaks aastat. Ma ei suuda mitut asja korraga teha. Ma ei saa mingit pikemat asja kirjutada ja teha samal ajal filmi.
Said romaani „Sure, Poisu!“ Johannes Vares-Barbarusest valmis ja siis tuli film. Mulle see su romaan meeldis.
Ma tahan filmi sellest ka teha. See tuleb jube kallis, ma kardan. „Poisu“ on ühest küljest filmilik, teisest küljest on ta teistmoodi, justkui poeem, keegi vist pole viitsinud seda põhjalikult lugeda. Ma ise olen selle romaaniga väga rahul. Arvan, et ma ei ole midagi nii hästi kirjutanud. See tuleb kevadel Soomes ka välja.
„Mis on hea stsenaariumi kirjutamise puhul – sa hakkad nägema omaenda kirjutatud asja kõrvalt. Romaani kirjutades oled selle sees.“
Ma arvan, et kõigepealt lugesin su näidendit „Vares“ ja siis nägin Pärnu teatris Kalju Komissarovi lavastust.
Raamat on kõvasti parem, seal kõik tuli välja. Kui ma saaksin sellest filmi teha, oleks põnev. Kui Eestis üldse on võimalik sellist raha saada. Arvan, et läheks kaks-kolm miljonit eurot. „Taevatrepi“ eelarve oli 800 000 millegagi ja raha oli ikka kõvasti vähem, kui meil oleks võinud olla. Filmi puhul jääb raha taha palju asju, film sõltub rahast.
Romaan on mahukam kui film, ometi tahad sa filmi teha. Film on ju ikkagi romaani kontsentraat. Kui raske stsenaariumi kirjutamine on?
Nii ja naa, lugu on ju olemas, aga ole mees, löö käärid sisse – see on keeruline. „Taevatrepi“ puhul eriti. Ma ei raatsinud sealt paljusid asju välja visata, mis paratamatult tuli lõpuks välja võtta.
Mis on hea stsenaariumi kirjutamise puhul – sa hakkad nägema omaenda kirjutatud asja kõrvalt. Romaani kirjutades oled selle sees. Põnev, aga raske on kõrvaltvaade. Mis siis, ega ei peagi väga kerge olema.
Vaatasin hiljuti uuesti su filmi „Üks mu sõber“ ja ausalt, see puudutas mind väga. Mõjus.
See on üle 10 aasta tagasi tehtud, isegi rohkem vist. Nägin ka seda nüüd uuesti. Vaatasin ja olin ka täitsa rahul. Ma ei tea, mis seal mõjub. Imelik vaadata... Aarne (Üksküla) ja Sass (Eelmaa), nad on veel olemas. See oli ju just äsja kuidagi ja nüüd on nad läinud. Ma püüdsin meelde tuletada, kust see lugu tuli, aga pole meeles enam. Ise tulnud lugu.
„Pakkusin seda kunagi lavastada Lembit Ulfsakile, aga tema ütles, et tee ise, tema neid surevate vanamuttide lugusid teha ei taha.“
Pakkusin seda kunagi lavastada Lembit Ulfsakile, aga tema ütles, et tee ise, tema neid surevate vanamuttide lugusid teha ei taha. Õige kah, kes tahaks. Aga lood on lood, mis teha. Me olime enne teinud lühifilme koos. Mulle meeldis väga, kuidas tema „Keskea rõõmud“ oli tehtud. Inimeste film. Lembit oli Eestis ainuke režissöör, kes mu meelest oleks sobinud minu lugusid tegema. Helistasin, ta ütles, et ei viitsi, tee ise! Mul ei jäänud siis muud üle.
Ulfsakiga seoses meenub mulle üks Tõnu Õnnepalu mõte, et need, kes elus midagi ei väljenda, kes lihtsalt elavad, need on õnnelikumad inimesed. Su loomingus mu meelest ka sellist eksistentsiaalset ängi pole. Inimesed tegelevad oma lihtsa eluga, argiasjadega, ja on selle üle siis murelikud või õnnelikud.
Argiasjad teevadki inimese õnnelikuks. Ideaalne päev on, kui saad tegeleda argiasjadega. Argipäev on mõnus päev, peaasi, et päike paistaks. Jah, maailma parim asi ongi rutiin, n-ö kleebid oma ümbrikke. Aga kui pead tegelema saja asjaga... Ideaalne päev on, kui saad normaalselt kirjutada, istuda ja teha oma asja. Inimesed teevad tööd selleks, et mitte mõelda. On ju nii?
Enda puhul ma tean, et kui tegelen looga, siis ma ei mõtle Ukraina sõjale või minu venelastele. Siis ei ole nii valus olla.
COVID – mul oli pea siis pulki täis, ei saanud normaalselt tööd teha. Mind segas kohutavalt see hirmuõhkkond, mis püsti aeti. Kõik surevad kohe ära... See oli üsna tobe, mis toimus. Ja siis see EKRE valitsus sinna takkapihta ka, kes hakkas Eesti merepiiri sulgema. Käigu...
Ega Ukraina sõda hirmufooni maha pole võtnud.
Mõnes mõttes sõda on hirmus, aga see olukord, mis oli enne Ukraina sõda: venelased aasta otsa tiirutasid tankidega piiri ääres ja ähvardasid. Kogu maailm käis palumas, et ärge tehke. See oli sitem olukord. Aga praegu venelased ise ka ütlevad, et kõik on selge. No ongi. On ainult üks mure, tuleb nad kuidagi mättasse lüüa või tühistada, vahet pole.
„Ma ei tea, kuidas luuletajatel on, nemad vast ajavad asju nii, et saavad puuga pähe ja siis tuleb. Kirjutamine on puhas töö, puhas rutiin. Ainuke variant on, et hakkad tegema, muud võimalust ei ole.“
See mättasse löömine, tead...
Jah, nii on nii halb mõelda, aga nii on!
Kuidas sa sellesse suhtud, et kirjandus Eestis marginaliseerub?
Ma ei teagi. Asjad ju muutuvad. Natuke on kirjandus ise selles süüdi, et oo, me oleme kirjanikud ja meid on nii ehk naa vaja. Aga ma loodan, et see läheb üle. Paratamatult võtab kirjandus palju teisi vorme. Filmid, seriaalid, arvutimängud... Loo jutustamine, see ei kao kuhugi ja nii ei kao ka kirjandus. Seda pole võimalik millegagi asendada. Vaatame. Aeg käib ringi.
Eesti riik võiks küll kirjandusse paremini suhtuda. See on ju meie keel, eesti keel! See, kuidas kirjandusega käitutakse, on täiesti tobe. Antakse 100 000 raamatukogude laenutusse, see on piinlik. Eesti riigi pärast on piinlik.
Nojah, aga sa oled nüüd Tartu linnakirjanik. Tiitliga. Sellega kaasneb ka väike sissetulek.
Muidugi on hea meel. Kui oled eluaeg olnud vabakutseline, siis palk... mul on vedanud. Olin ju nii-öelda riigikirjanik ka kolm aastat, harjud ära, ei pea muretsema, kui iga kuu saad mingi 1000 eurot. Kui see läbi saab, on nutt kurgus, mis teha.
Ma saan juba pensioni ja ikka veel üllatun, et iga kuu on stabiilselt arvel väike raha. Nagu kingitus. Kiru siis siin riiki!
Ega see päris kingitus ju ole, kui ma mõtlen, et olen 30 aastat kirjutanud... Natuke olen ikka tööd ka teinud.
Jah, kella üheteistkümnest kolmeni.
Ma ei tea, kuidas luuletajatel on, nemad vast ajavad asju nii, et saavad puuga pähe ja siis tuleb. Kirjutamine on puhas töö, puhas rutiin. Ainuke variant on, et hakkad tegema, muud võimalust ei ole. Tuleb teha. Kui oled rütmis sees, siis on võimalik pikemat asja teha. Nii pole võimalik, et natuke teen ja vahel ei teegi.
Märkasin, et sa kuidagi Tartu linnakirjaniku tiitli kontekstis meenutasid selle linna värvikaid boheemlasi.
Jah, kihvt oleks, kui saaks... Tartus võiks olla ausammas Tartu boheemlastele. Tartu boheemlased on Eesti kultuuri väga tähtis osa.
