ARVUSTUS | „Macbeth“ ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

Meil kõigil on oma rituaalne suhe maailmaga: kes kummardab merd, kes metsa, kes maad, kes Jumalat. ERSO, Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi äsja Estomia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth“ on rituaalne suurvorm. Lavastajad Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper on, võib öelda, oma esimestest lavastustest peale liikunud sellise maagilise teatri poole.

Eestlasele on nüüdisaja tähtsaimaks rituaaliks saanud laulupidu. Otsapidi on sellega seotud mõte, et me laulsime end vabaks. Muusika mõjutab kõige rohkem inimese alateadvust. ERSO koos dirigent Olari Eltsiga ja Lepo Sumera muusika loovad „Macbethi“ vaimsuse atmosfääri.

Ühispalvused on samuti riitus. Aegade alguse riitustest meenub ehk esimesena vihmatants, kui on põud. Rituaalid on väekas nõidus. Rituaali osa on loits. „Macbethi“ loitsudega aetakse põgenema kurjuse vägi.

Nõidus

Lõpp on vaikus. Äkki isegi laetud vaikus. Just sellisesse vaikusesse juhatab vaatajad Ojasoo ja Semperi suur rituaalidega täidetud lavastus. Ja see vaikus tekib, kui näitlejad lõpetavad, kui orkester suubub vaikusesse. See vaikusesse, valgusesse, puhtusesse minek haarab kaasa nii, et äkki ei ole enam meeldimise või mitte meeldimise kategoorial mingit tähendust. Rituaalsus voogab sinust läbi, sa oled selles, mis toimub, osaline, tahes tahtmata.

Polegi ju võimalik kõrvaltvaatajaks jääda, kui tegutseb kurjus nimega tapmine. Tapmise suurvorm on sõda.

„Macbeth“ on sõjavastane lavastus, ilma et see vastasus oleks kordagi sõnades otse välja öeldud. Kusjuures kummaline tõrge valdab mind, kirjutades ja mõeldes ja öeldes, et näidend on sõjavastane. Mõtlen: äkki ei peaks seda väljaütlemisega rõhutama. Kuidagi samamoodi, et Shakespere’i neetuks peetud näidendi „Macbeth“ nime selle tegijad kogu mailmas välja ei ütle: toovad pigem kuuldavale „see näidend“ või „Šoti näidend“.