Põhiliselt ikka sooritus- ja taastumisvõime vähenemine. Teine asi on, kui pead noortele inimestele selgitama asju, mis minu nooruses olid kõigile arusaadavad. See on pisut tüütu. Eks nemad selgitavad mulle ka mingit slängi näiteks, aga ma seda ei usu, et noored oleksid tänapäeval vanadest kuidagi targemad.

Sõltub muidugi inimestest, aga elutarkus, kogemused ja oskused tulevad ikka aastate jooksul. Paraku on nii, et kui oled kõik need oskused, kogemused ja teadmised omandanud, tuleb juba Pärnamäe põletisse kobida.

Otsustasid juba päris noorelt, et sinust saab boheemlane. Kas on saanud?

Ega ma, ütleme, tavaellu ei sobitu küll, kuigi elu praktilise poolega saan väga hästi hakkama. Boheemlasel minu ettekujutuse järgi ei olnud kindlat päevaplaani ega ka mingit kindlamat sihti üldse. Aga noorukina ma valmistusin eluks riigis, kus oskustega boheemlasel oli väga hea elada.

Ei pidanud otseselt süsteemis kaasa lööma. Tegid koondise UKU liikmena nikerdustega esmaabikappe ja olid kodus omaette. Minu sihiks oli sel ajal kujutav kunst, kuna kunstnike elu oli ENSVs siiski suhteliselt vaba.

Kunstnikud olid vabamad kui näitlejad?

Jah. Näitlejal on ikkagi kindel töögraafik − päeval proov, õhtul etendus. Vabakutselisi näitlejaid oli sellal mõni üksik. Muusikuelu, mida ma olen nüüd 20 aastat elanud, nõuab päris palju igapäevast distsipliini. Ettevalmistused ja harjutamine, enese vormis hoidmine on nii lauljale kui pillimehele väga oluline. Ei saa nii, et võtad instrumendi nurgast selga ja lähed mängima.