SUUR LUGU | Eesti kukkus kvoodipagulastega läbi. Vaid üks maakoht oli teistest edukam

Seitsme aasta tagune rändekriis tõi Eestisse paljukardetud masside asemel umbes 200 nn kvoodipagulast, kellest pooled on praeguseks lahkunud. „Pagulaste saatmine maakohtadesse oli vale. Meil on väikeasulatest võib-olla kaks edukat näidet, kuhu päriselt sisse sulanduti – Türi ja imepisike Harju-Risti,“ võtab Pagulasabi juht Eero Janson toonase rändepoliitika kokku.

Vaata Maalehe ja Levila koostöös valminud dokumentaalfilmi „Põgenikud meie külas“ siit või Levila veebist!

300 elanikuga Harju-Risti küla asub Tallinnast umbes 60 km kaugusel Lääne-Harju vallas. Autoga jõuab sinna tunniga. Bussiga sõidab poole kauem, sest peatusi on teel tublisti üle 40.

Külas on kaheksa kortermaja, kool, lasteaed, spordiväljak, pisike Meie pood ja Risti kirik.

Süürlanna Hoda Anseer, kes kodusõja eest perega Eestisse põgenes, meenutab esimest sõitu Tallinnast Harju-Ristile: „Me sõitsime nii kaugele, et inimesi enam näha polnud, kõik oli vaikne.“ Oli pime oktoobrikuu õhtu, vihma sadas. Pea saja-aastane puumaja, millest pidi saama perekonna uus elupaik, oli väga teistsugune kui nende kodu, mis asus kahe miljoni elanikuga Damaskuses hiigelsuures kortermajas.

Hoda lausub vaikselt ja natuke piinlikkust tundes, et jõudis juba muretsema hakata, kas Kreeka põgenikelaagrist Eestisse tulek oli ikka hea mõte.

„Aga siis astusime abikaasa Belali ja lastega majja sisse, kus Annika ja teised naised meid ootasid. Korter oli hubane, nad olid toonud meile sooje riideid, süüa, lastele mänguasju. Me ei osanud üksteisega sõnagi rääkida, aga mul tekkis kohe hea ja turvaline tunne.“

Kuna kvoodipagulaste saabumine oli pisikese kogukonna jaoks suur sündmus, toimus peagi kohaliku koolimaja aulas vastuvõtupidu, kuhu oli mitukümmend külaelanikku kohale tulnud.

„Me rääkisime oma Süüriast põgenemise loo, nemad küsisid küsimusi ja võtsid meie telefoninumbri. Kui ma mõni päev hiljem oma tütart Leeni kooli viisin, siis peatasid külaelanikud mu juba tänaval, et uurida, kas meil on kõik ikka hästi, kas on abi vaja, kas meile meeldib siin ja kuidas me külmaga hakkama saame.“

Risti koguduse õpetaja Annika Laats tunnistab, et Süüria perekonna tulek tekitas ka omajagu ärevust.

„Ega ma elus väga palju tapmisähvardusi saanud ei ole. Tollel ajal sain. Ma ei tea seda, paljud neist ähvardajatest olid kohalikud, paljud meist lihtsalt kuulnud või lehest lugenud. Sa ei tea ka seda, kas ta räuskab niisama või tal on tõsi taga. Meil tuli hästi tõsiselt läbi mõelda, mis on kaalul – millega ma ise riskin, millega kogudus riskib.“

Artikkel ja dokumentaalfilm „Põgenikud meie külas“ valmisid SA Oivaline Ajakirjandus grandi toel.