Legend eluajal ehk Maalehe oma Rein Sikk saab presidendilt teenetemärgi
(13)Rein Sikk on olnud ajakirjanikuna pühendunud sellele, et väikeste kohtade mured ja sealsete inimeste mõtted saaksid kuuldud. Vabariigi sünnipäeva puhul tunnustatakse teda töö eest Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
„Rein on mees, kelle kohta võib öelda legend eluajal,“ leiab Maalehe toimetaja Eda Post.
Legendaarseks on Posti hinnangul Siku teinud tema omapärased osalusvaatlused ehk reportaažid.
„Näiteks, kui ta läks Narva justkui varastatud kaevuluuke vanametalli müüma või tema lugu sellest, kui ta helistas lõbusate tüdrukute telefoniliinile, sest tal on mure Eesti pärast,“ kirjeldab Post mõnda Siku kõlavamat lugu.
Praegugi on toimetaja Posti sõnutsi Siku lugude profiil lai. Näiteks selle nädala lehes kirjutab Sikk jahuleedikutest. Maalehe viimastes numbrites on ta peamiselt kirjutanud enda südameteemast saunast ning valdade raharaskustest.
Kärt Anvelt, Siku endine kolleeg Päevalehe aegadest, lisab, et Rein oli see, kes hakkas maainimeste muredest kirjutama rubriigis „Tädi Maali“. „Praegu, kui me lihtsast inimesest räägime, siis ütleme tädi Maali, aga Sikk tõi selle laiemalt käibele,“ jagab Anvelt.
Praegu, kui me lihtsast inimesest räägime, siis ütleme tädi Maali, aga Sikk tõi selle laiemalt käibele.
Siku selge pluss on Anvelti hinnangul Reinu töömeetod, sest Sikk käib rahva seas. Arvamuse saamiseks ei võta ta toru, et küsida kommentaari, vaid sõidab ikkagi asjaosaliste juurde.
Sellele sekundeerib ka Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja. Ta ütleb, et Sikul on lausa eriline anne inimestega jutule saada ning kui Sikk jõuab Maalehe bussiga mõnda väiksemasse kohta, siis tervitatakse teda alati heatujuliselt.
„Keegi ei lase tema eest jalga, sest Rein on oma hinge ja südame panustanud sellesse, et väikesed kohad jõuaksid pildile. Et oleks teada, mida inimesed seal arvavad,“ nendib Riikoja.
Kärt Anvelt kirjeldab, et mitmedki Päevalehe peatoimetajad olid Sikuga hädas, sest viimane oli niivõrd keskendunud maainimeste lugudele. „Aga Sikk surus maainimeste lood läbi,“ jagab Anvelt.
Ta selgitab, et uue Eesti aja tulekuga keskendus ajakirjandus enamasti Tallinna, äri ja poliitika küsimustele, ent Rein Sikk aitas säilitada tasakaalu ja ka maainimeste muredel löögile saada.
Kolleeg Madis Jürgen toob välja, et Sikk on Eesti ajakirjanduses praegu üks väheseid kirjutajaid, kelle tekstid on äratuntavad ilma autoritki vaatamata. Siku leivanumbriks on seni reportaažid. Praegused ja endised kolleegid kirjeldavad, et selle ajakirjandusžanri meisterlik teostus on omaette kunst, mis ei tule sugugi kõigil välja. Aga vot Rein Sikul tuleb.
Toimetaja Eda Post nendib, et kui Rein Sikk miskit enda südameasjaks võtab, siis küllap sellest varem või hiljem ta ka mõne raamatu kirjutab. Nii ongi Rein Sikk kirjutanud raamatu Ida-Virumaast, soome-ugrilastest, sauna-aabitsa ja reportaaži kirjutamise õpiku ajakirjanikele.
Lisaks on Rein Sikk kirglik rahvatantsija ja tema algatusel peetakse tänavu esimest korda ka sauna-aastat. Siku teledebüüt oli lavastuses „Peegliahv“, kus ta 3-aastasena kehastas sõnakuulmatut last, kes muutus ahviks. Reinu südikat esinemist „Peegliahvis“ saab vaadata siit.
