Eelmises Metsalehes ohkasime kergendatult – lõpuks ometi oli lootus, et metsanduse arengukava võetakse vastu. Paraku nii ei läinud. Erimeelsused jäävad järgmise riigikogu koosseisu lahendada.
Muidugi on kahju kõigist ajurakkudest ja töötundidest, mis dokumendi koostamisse on panustatud. Siiski ei maksa ülearu palju kurvastada.
Esiteks, kõik kogutud andmed ja arvamused jäävad ju alles ja aitavad kindlasti kaasa metsanduse arengule. Isegi siis, kui neid ei vormistata kümne aasta arengukavaks, vaid mingiks pikemaks plaaniks – aga just seda on soovitanud nii mõnedki asjatundjad.
Olgem ausad, kümme aastat polegi metsa puhul mingi ajahorisont. Kui metsamees istutab puu, mõtleb ta pigem sada aastat ette.
Teiseks, ükskõik kui palju hinnalisi toiduaineid, elektrimolekule ning vaimujõudu on kulutatud maitsva supi keetmiseks – kui see liiga kauaks seisma jääb, läheb ta pahaks. Üritada hapuks läinud rooga siiski vägisi ära süüa ei muuda neid kasutatud ressursse kuidagiviisi väärtuslikumaks. Vastupidi, saabuv kõhulahtisus või suisa toidumürgitus hakkavad omakorda nõudma ressursse nii iseenese lollusest tekitatud tõve ravimiseks kui ka kaotatud töötundide tasategemiseks.
