Rasmus Puur: vaimse tervise seisukohast on kultuuri väga vaja. Et meil oleks vaimne vihmavari, mille alla koonduda

Kui tosin aastat tagasi Rasmus Puuriga tutvusin, oli ta 20aastane, orkestri Reaalmažoor dirigent. Nüüd on helilooja, dirigent ja president Alar Karise kultuurinõunik.

Kuidas sinuga on, kas oled hommikune või õhtune ja öine inimene?

Loominguga saan tegelda ainult siis, kui hakkan kohe hommikul pihta – mida varem, seda parem. Kui aga ees seisavad muud jutud, telefonikõned, koosolekud, siis läheb mõte nii rändama, et pärast muusika kirjutamise lainele saada on väga keeruline, kui mitte võimatu.

Kui käsil on suuremad tellimused, siis sõidan linnast ära. Lülitan ennast igapäevaelust ja melust välja, sest infotulv tapab loomuliku mõtlemise. See on mulle hädavajalik. Kirjutamine on intensiivne, telefon on hääletu peal.

Ütlesid mulle eile, et päev sulas käest. Kuidas see käib?

Jah, vahel on nii. Oli üks koosolek. Seal tekkisid omad arendused, teine koosolek ootas, siis oli proov. Õhtul oli teater.

Saab öelda, et oh kui mitmekülgne noormees...

...aga saab öelda ka, et pealiskaudne. Olen killustatust tundnud küll teatud perioodidel. Isegi valusalt ja häirivalt. Olen olnud elu suhtes liiga ahne, soovides teha kõike. Alles õpin „ei“ ütlemise suurt kunsti. Praegu on nii, et olen aasta algusest õnneks peaaegu iga päev saanud kirjutada. Olen endale võtnud kirjutamise päevad.

Mitmekesisus hoiab samas mu meeled erksana. Väga erinevate inimestega kokku puutumine annab erinevaid impulsse, mis lõpuks ju tahes-tahtmata enesesse kanaliseerid. Ja see omakorda kanaliseerub loomingusse. Ma ilmselt ei suuda ainult ühte vagu ajada.

Muusika kirjutamine on antisotsiaalne. Loominguga tegeldes tõmbavad inimesed ennast elust korraks välja, vaatavad seda kõrvalt. Vaatlevad. Ja mingil teisel hetkel tahaks jälle olla täiega elu keskel ja sees. Erinevates registrites elamine on väga paeluv.

Oled teist aastat presidendi kultuurinõunik. Kõlab uhkelt. Mida see amet endas sisaldab?

Ma ei taha kuidagi seda rolli oma elus üle tähtsustada. Igapäevaelus olen ikka helilooja ja dirigent. Kultuurinõuniku töö on heas mõttes pisteline, laseb võtta teatud vabadusi ka loominguks. Nagu olen aru saanud, langes valik minu kasuks just seepärast, et olen loominguliselt tegev, ei ole ametnik või teoreetik.

Loominguline inimene mõtleb ja vaatab elu teistmoodi. Temalt tulevad teistsugused impulsid.

See amet kohustab olema kultuurieluga kursis.

Kõigega ei ole võimalik, aga niipalju kui võimalik, jah. Aga ma saan aru, et väljapoole kõlab see väga pidulikult – presidendi kultuurinõunik.

Olen ses mõttes kriitiline, et kultuurile pööratakse me riigis palju vähem tähelepanu, kui peaks...

Siin on mitu asja. Üks asi on, et riik ei pööra kultuurile või kultuursusele tähelepanu, see on pildilt ära, igapäevaelu mõistes ebaoluline. Aga seda kõike igapäevaelus mõjutab ja võimendab meedia.