MAALEHT TÜRGIS | „Midagi sellist näeb vaid kord 500 aasta jooksul“

„Me teadsime, et suur maavärin on tulemas, aga lootsime, et mitte meie eluajal,“ sõnas üks tuhandetest kodu kaotanud inimestest. Türgis asetleidnud katastroofi ulatus alles hakkab selguma.

Oma elu esimese maavärina elasin üle 20. veebruari õhtul Gaziantepi hotelli teisel korrusel. Maja hakkas ühtlaselt värisema, hoone kriuksus ja akendest kostis ebameeldivat kräuksuvat häält. Panime riidesse ja läksime paariks tunniks õue. Seinal läks pilt viltu.

200 km eemal Hatay provintsis, kus oli selle 6,4magnituudise maavärina kese, algas samal ajal paanika. Need inimesed olid juba 6. veebruaril üle elanud kaks ränka maavärinat ning ööbisid telkides keset rusuhunnikuid ja varisemisohtlikke maju.

„Me jooksime nii, et kaotasime jalatsid,“ rääkisid kohalikud päev hiljem. „Püüdsime iga hinna eest majadest eemale saada. Tõusis selline tolmupilv, et me ei näinud isegi üksteist.“

Arvatakse, et Türgi on soe maa. Tegelikkuses olid ööd peale maavärinat mõnes kohas väga külmad:

Veel terveks jäänud hooned pragunesid. Katustelt paiskus alla kive ja plekki. Osa maju varises kokku.

Kokku tuli 32 järeltõuget, millest tugevaim oli 5,8 magnituudi. Surma sai kuus inimest, ligi 300 vigastada. Hatay piirkond, mida meie teame muistse Antiookiana, on sisuliselt hävinud.

1,5miljonilise elanikkonnaga Antakya on muutunud kummituslikuks paigaks. Linnas pole enam kellelgi elukohta, tolmuks on langenud ajaloolised kirikud ja sünagoogid. Tänavatel hulkuvad koerad on nõutud ja otsivad inimeste lähedust.

Majad, kust veel siiani oli tohtinud asju võtta, on nüüd niisuguses seisus, et sinna ei tohi lähedalegi minna.