„Vetelkõndija“ režissöör Anu Aun: vahel on naisel vaja lihtsalt puhata kõigist ja kõigest... Oma lastestki on vahel vaja puhata
(24)8. märtsil jõudis kinodesse režissöör Anu Auna kümme aastat tehtud täispikk dokumentaalfilm „Vetelkõndija“, mis räägib Kristiina Ehinist ja sellest, kuidas luuletaja loob oma ellu argipoeesiat.
Kristiina Ehin ses filmis, nii nagu ka oma viimaste aastate luuletustes, räägib naistest, kes on elanud enne meid. Esiemadest. Sellest, kuidas ta majakavahiks olles kohtus Mohni saarel justkui väga vana endaga, ajatu endaga. Seepärast on kuidagi sümboolne, et saan režissöör Anu Aunaga rääkida ajal, kui ta on oma vanaema Elleni 90. sünnipäeval.
***
Kas oskasite „Vetelkõndijat“ alustades mõelda, et ühe teemana tuleb juttu esiemadest?
Ma tahtsin teha filmi naiseks olemisest ja naise erinevatest rollidest – abikaasana, emana, tütrena. See veel kaugemate esiemadega seotud sügavam tasand tuli võtete käigus juurde just sellel ajal, kui Kristiina kirjutas raamatut „Janu on kõikidel üks“.
Mis pilguga te nüüd oma 90aastast vanaema vaatate?
Mu vanaema on olnud suguvõsa süda. Tema juurde käiakse kokku. Me koos oma õega oleme kõik suved veetnud vanaema juures Pärnus.
Vanaema on mul Muhust pärit. Ta õmbles meile Muhu rahvariided selga ja kogu elu olen kandnud Muhu pätte. Ses mõttes Kristiina huvi juurte vastu mind kõnetas, et sellel on ka minu enda elus tähtis osa.
