***

Kas oskasite „Vetelkõndijat“ alustades mõelda, et ühe teemana tuleb juttu esiemadest?

Ma tahtsin teha filmi naiseks olemisest ja naise erinevatest rollidest – abikaasana, emana, tütrena. See veel kaugemate esiemadega seotud sügavam tasand tuli võtete käigus juurde just sellel ajal, kui Kristiina kirjutas raamatut „Janu on kõikidel üks“.

Mis pilguga te nüüd oma 90aastast vanaema vaatate?

Mu vanaema on olnud suguvõsa süda. Tema juurde käiakse kokku. Me koos oma õega oleme kõik suved veetnud vanaema juures Pärnus.

Vanaema on mul Muhust pärit. Ta õmbles meile Muhu rahvariided selga ja kogu elu olen kandnud Muhu pätte. Ses mõttes Kristiina huvi juurte vastu mind kõnetas, et sellel on ka minu enda elus tähtis osa.

Ma ei saa küsimata jätta: kas te nägite nüüd vanaema vaadetes iseennast? On see üldse võimalik?

Juubelil oli palju vanade fotode vaatamist. Nägin vanaema selliseid noorepõlvepilte, mida ma ei olnud varem näinudki. Siis ma küll tundsin ennast ära tema noorusaja rõõmsameelsuses. Just neis naerusuistes piltides. Mu tütar vaatas neid ja ütles, et näed, sul on vanaema naeratus. Jah, see ilmselt tuleb meil emaliini pidi.