ARVUSTUS | Margus Mikomägi: venitan lugemisega. Et sõnade ja piltide ja lugude mõnu imbuks aeglaselt verre

Viivi Luige elutarkus, Mart Kivastiku eksistentsialism ja Ivar Põllu olemise mustrid – kirjandus, kino, teater, inimlikud väärtused. Kõik see mahtus vaid ühte nädalasse.

Tihti just seda ei juhtu, et üht päris lühikest ajalõiku iseloomustab ülivägev kultuuritihedus. Äkki peaks rõhutama, et nende elamuste taustal andsid tooni lähenevad valimised ja õhus oli ka kevade hõngu.

Raamat „Kuldne kroon“

Viivi Luik ise seda kuskil ei rõhuta, aga tema värskelt ilmunud „Kuldne kroon“ on minu jaoks põlvkonna raamat. Põlvkondadeülene on see muidugi ka. Raamat neist, kes on minust eespool. Neist, kes olid ja on eeskujuks. Nendest, kellel on olnud mullegi midagi öelda. Viivi Luik sõnastab ise, millega „Kuldse krooni“ puhul on tegu. Jätab sellega võimaluse lasta lugudel lugejasse pugeda.

Raamatu tagakaanel esitab autor kuus küsimust ja annab ise neile vastused. Ma ei saa loobuda rõõmust üht neist siin tsiteerida. „Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon“?“ küsib Viivi. Ja vastab: „Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.“„ Põlatud poeedi all pidas ta muidugi mõista silmas Artur Alliksaart.