Kuller – hea tuju tooja
Sinu kui e-poest kauba ostjani jõuab saadetis postiautomaadi või kulleriga – hea ja mugav, kiire pealekauba. Mida aga tavaliselt tähele ei osata panna või veelgi enam – isegi ei teata, on teekond, mille üks saadetis läbib enne, kui sinuni jõuab paki saabumisest teavitav SMS või ukse taga annab kella kuller.
Neid inimesi, kes selle saadetise sinuni toimetavad, on mitmeid. Allakirjutanul oli au teha kaasa ühe postipaki teekond alates selle Eestisse jõudmisest kuni kliendile üleandmiseni. Kes on see, kes võtab paki vastu? Kuidas kaupa sorteeritakse? Kas tõesti tuleks kiiruse huvides jalgrattaga lumes vändata? Artikli autor võttis põhimõtteliselt otse lennukist maha ühe paki ega lasknud seda lahti enne, kui lõppadressaadi juures oli vastu saadud kliendi allkiri.
Kuidas jõuavad saadetised Eestisse?
Teadupärast on tänapäevane maailm valla ning kaupa tellida ja saata võib absoluutselt igas(t) suunas(t). Täpselt nii võib tellimus Eestisse jõuda vastavalt sellele, milline saatmisviis on valitud: teed mööda, merd mööda ja muidugi ka lennukiga.
Minu tööpäev algabki just nimelt Tallinna Lennujaamas, ühe suure ja tuntud ettevõtte kaubaterminalis: siia jõuavad õhuteed pidi kohale näiteks need saadetised, mis eriti olulised või hoopistükkis ajakriitilised. Aga samamoodi kaup, mis vaja enam-vähem samadele kriteeriumitele tuginedes Eestist minema saata. Lisaks jõuab terminali kohale kraam, mis toimetatakse siia maismaatranspordiga ehk suure veoautoga. Siis toimub juba sorteerimistöö ja paki lõppsihtpunkti järgi õige piirkonna kulleri autole laadimine. Aga kohe kõigest järjekorras.
Lennuk maandub, pakk läheneb, ärevus kasvab – ma olen sorteerija!
Lennujaamas pole üldsegi mitte nii, et iga mees võib lihtsalt minna lennuki juurde seda tühjaks laadima: seda teevad vastava loa omajad, kelle puhul läbi viidud taustakontroll. Kaubalennukit maandumas nähes hakkab pulss vaikselt kasvama ka minul, kes ma seda kontrolli muidugi läbinud pole, ja hinge poeb ärevus, mis siis, et lennukit näen hinnanguliselt sadakonna meetri kauguselt. „Tegelikult on äge ka ukse vahelt suurt lennukit piiluda ja pakki oodata,“ mõtlen ja juba veerebki minu nina all uksest sisse hiiglaslik kaubakonteiner, mida kasutatakse lennukites kauba hoiustamiseks. Tulevikus tead – sinu pakki ei viska mitte keegi lennukis niisama pagasiruumi, vaid see laaditakse koos teiste pakkidega suurde metallist kasti ja veeretatakse rullikutel lennukisse.
Sinu pakki ei viska mitte keegi lennukis niisama pagasiruumi, vaid see laaditakse koos teiste pakkidega suurde metallist kasti ja veeretatakse rullikutel lennukisse
Suur kast on kaupa vaat et laeni täis. Jälgin arglikult teiste eeskuju ja haaran konteinerist esimese ettejuhtuva karbi. Otsustan hetkeemotsiooni ajel, et just selle karbiga koos veedan ka oma ülejäänud päeva – mis siin ikka valida. Amet on selles suhtes lihtne, et suurt muud polegi tarvis teha kui vaid vaadata, et pakend oleks terve ega kannaks endal ühtegi märki ohtlikust või erilisemast kaubast. Siis pakk sorteerimisliinile, saateleht näoga ülespoole, ja head teed!
Saadan truult oma umbes piimapaki suurust karbikest ning proovin vahepeal nuputada, kust see tuleb ja kellele mõeldud on. Mis seal sees? Sisaldab see endas häid uudiseid või on seal hoopis mõni vahva kingitus? Kogenum sorteerija oleks muidugi sekundiga saatelehelt lugenud, et tegemist on saadetisega ühest ettevõttest Saksamaal teise ettevõttesse Tallinnas, teele pandud päev varem. Lendava fantaasiaga amatöörina pean mina kogu saadetise taustaloo aga ise välja mõtlema – kuid ega keegi polegi väitnud, et algaja on lihtne olla. Ent seda, mis pakis täpselt sees, ei saa me keegi kunagi teada, sest seda ei loe välja ka kõige kogenum sorteerimisspets.
Ent seda, mis pakis täpselt sees, ei saa me keegi kunagi teada, sest seda ei loe välja ka kõige kogenum sorteerimisspets.
Vahepeal näen silmanurgast, et minust mööduvad kastid kirjaga „Extremely urgent“ ja väiksem kiri „Dry ice“ selle all reedab, et ilmselt on tegemist mõne prooviga või millegi muu meditsiinivaldkonda kuuluvaga – sellist kraami pidavat muide päris palju liikuma. Aga tagasi minu pakikese juurde.
Saadetis tahab koju!
Sorteerimisliin on selline koht, mille iga pakend enne kullerini jõudmist läbib. Kullerid, kelleks ka mina kohe hakkan, liiguvad ringi ülima täpsusega – kui sinu piirkonnaks on Tallinna kesklinn, siis nii ka on, ja kui saatus (ehk ülemus) on määranud sind kulleriks Raplamaale, siis pääsu sellest pole.
Aga minu pakike, millele olen jõudnud vahepeal välja mõelda uhke taustaloo, soovib saada koju. Täpsemini lõppaadressini. Minu kulleriringi piirkonnaks on määratud hea õnne ja lahke sõidugraafiku koostaja koostöös nii-öelda Ülemiste City ring. Täpselt siinsamas lennujaama kõrval, nii lähedal, et mine ja vii oma pakk kasvõi jalgrattaga või jalgsi kohale. Läbi lume oleks mõlemaga siiski päris ebamugav sumbata, mistõttu ronin maja ees seisvasse sooja kaubikusse, toksin sisse soovitud aadressi ja olen peaaegu gaasi andmas, kui meenub, et üks oluline osa kulleri tööst on kindlaks teha, kas adressaat on pakki üldse vastu võtmas.
Üks oluline osa kulleri tööst on kindlaks teha, kas adressaat on pakki üldse vastu võtmas.
Kui tegemist oleks mõne automaati mineva pakiga, oleks asi märksa lihtsam – võtaksin konkreetsesse automaati mineva kaubakuhjaga koos suuna õige aparaadi poole, laadiksin kraami pakiautomaati ja sealt edasi oleks juba iga pakisaaja enda otsustada, millal ta oma saadetisele järele läheb. Minu puhul on asi hoopistükkis personaalsem – tarvis on konkreetset isikut pakki vastu võtma, allkirja ja enne seda veel teadmist, et ta üldse soovitud aadressil kohal on. Täpselt samuti toimib ka näiteks toidupoe kullerite süsteem (vt kõrvalteksti).
Helistan väriseva häälega meeldiva häälega naisterahvale, kes vabandab, et on hetkel lõunal, kuid lubab paki vastu võtta poole tunni pärast. Kui ma oleks päriskuller, oleks mul autos veel mitmeid, kui mitte kümneid saadetisi samasse piirkonda. Nii saaksin oma aega ootamise asemel märksa targemini sisustada ja toimetada kohale teisi pakke.
Lõpp hea, kõik hea
Kokkulepitud kellaajal olen, pakike näpus, kokkulepitud aadressil. Mind võtab vastu aadressisildile kirjutatud nimele vastav naisterahvas, kes allkirjastab pihuarvutil vastuvõtmist tõendava „paberi“, tänab ja lahkub rõõmsal ilmel. Mõtlen pikalt, et kas oleksin pidanud uurima, mis pakis ka sees võib olla, kuid otsustan, et küllap on kusagil kirja pandud kullerite kutse-eetika alusdokument, mis ilmselt ei keela uudishimulik olla, kuid kindlasti soovitab uudishimu vältida. Nii ei saagi ma teada, mis pakis sees: kas vahva kingitus, head uudised või midagi kolmandat. Küll aga tunnen siirast rahulolu, et olen oma tööga toime tulnud, hoides üleval konkreetse kullerfirma kvaliteeti. Ja mida ma kogu sellest päevast õppisin? Inimestele on väga lihtne rõõmu valmistada. Vii neile saadetud pakk kohale ja juba oledki kullerina teisi rõõmustanud.
