Merle Karusoo tahab teada: mis selle rahvaga juhtunud on?

Dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks.

Lisaks kõigele muule on Merle Karusoo „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987. aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siis kirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?“

See, mida meile lavalt näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?

Mind nähtu puudutas ja liigutas. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.

Võretagused

Miks „Võretagused“? Sellepärast, et Karusoo lavastuse võretagused on tegelikult need Kernu invaliididekodu kinnise osakonna asukad, keda laval küll ei näe, aga neist räägitakse. Minu jaoks see – Karusoo sõna „hullumaja“ oma näidendis muidugi ei kasuta – lõi paralleeli nõukogude võimu raudse eesriide tagustega.