Maarja Teder (29) peab normaalseks eluks ravimite jaoks leidma 16 000 eurot kuus. Haigekassa talle vajalikke rohtusid ei rahasta. „Põhiline, et Maarja jääks ellu,“ ütleb Janno Puusepp, kes koos Maarja kodukandi rahvaga pingutab kogu hingest, et vajalikku summat kokku saada.
Maarja näeb unes, et telefon heliseb.
Raviarsti hääl ütleb, et tule kiiresti Tartusse, paari tunni pärast paneme sulle uued kopsud!
Õemees roolis, Maarja kõrvalistmel, kihutavad nad Tartu poole. Kuidas mul läheb, käib läbi pea. Kas läheb hästi või ma suren?
Jah! Ma suren! Ei! Ma ei sure! Ma suren! Ei sure!
See unenägu on kordunud viis aastat.
Kõik need viis aastat on Maarja olnud kopsusiirdamise järjekorras.
Korra ta juba tahetigi ette võtta, kopsud olid siirdamiseks olemas, aga Maarja oli kõrge palavikuga haiglas ja operatsioon jäi ära.
Tsüstiline fibroos on harvaesinev ravimatu haigus, mis muudab kehavedelikud paksuks ja tihkeks. Kopsud on täis paksu röga, mida välja köhida ei ole võimalik. Pole enam õhku, mida hingata. Pea hakkab kumisema, jõud kaob, keha muutub loiuks, jalad ei kanna. Jälle kiirabi, jälle sõit haiglasse, kus röga kopsudest välja imetakse. Nii juhtub korra kuus. Haigus aina areneb ja süveneb.
On kaks varianti.
Esimene ongi kopsusiirdamine. Kõik võib õnnestuda ja haige võib elada edasi täisväärtuslikku elu. Riske on muidugi ka. Alati jääb küsimus: kuidas organism võõrastele kopsudele reageerib?
