HINNANG* Keskkonnaameti 2022. aastal korraldatud haneheidutuse uuring on halvaks näiteks, kus teaduse nime all ignoreeritakse teadmisi ja kogemusi.
Kevade saabudes valmistuvad põllumehed lisaks kevadtöödele põldude ja rohumaade rüüstajate – haneliste – heidutamiseks. Kolm-neli aastat tagasi olid keskkonnaametnikud abiks lahenduste otsimisel, kuid praegu on vastupidi: lahendamise asemel venitatakse otsustega.
Eespool nimetatud uuringu puhul, mida teostas OÜ Rewild, ignoreeriti nii mitmeid praktikute – põllumeeste – aastakümnetega saadud heidutamise kogemusi kui ka elementaarseid eluslooduses toimuvaid loogikaid.
Uuringu metoodika aruteludel selgitasid põllumajandustootjad haneliste käitumise ja kahjustuste tekitamise eripärasid, kuid paraku uuringu tellijad ega korraldajad ei arvestanud nendega. Nii tekkis olukord, et tulemused olid vastuolulised.
Ridamisi ebaõigeid otsuseid
Näiteks puudus uuringu korraldajal teave, milline oli piirkonnas tavaheidutus. Siiski üritati uuringu käigus võrrelda ja hinnata hanede käitumist tavaheidutusega aladel ja lisaheidutusega aladel. Sealjuures oli lisaheidutuse intensiivsus oluliselt madalam, kui nii Eestis ja mujal maailmas suure hanekahjuga piirkondades tehtud on.
Veel ei arvestatud uuringus lindude toitumise eripärasid, näiteks ignoreeriti haneliste erinevat huvi eri põllukultuuride vastu. Oma kogemustest teavad põllumehed, et nisuoras on hanelistele maitsvam kui rukkioras, kindlalt on eelistatud kevadel külvatavad seemned ja eriti oad ning herned. Samas looduslikud rohumaad ei paku eriti maitsvat ega külluslikku toidulauda ja nendel viibivad hanelised vaid puhkamiseks. Samuti ei arvestatud sellega, et veekogudeäärseid piirkondi läbib tavapäraselt suur arv linnuparvi, kellel on erinev heidutuse kogemus.
Põllumeeste soov on võimalikult väikese aja- ja energiakuluga heidutusega hakkama saada, et tööde tipphooajal ka vajalikud põllutööd tehtud saaksid. Kas ülipüüdlik väljaheidete lugemine ja kalkuleerimine mingilgi moel sellele küsimusele saab vastata, on küsitav.
Uuringu korraldajad tõid esile vajaduse n-ö lindude rahualade loomiseks, kuid reaalsuses katsed ega mõõtmised sellise järelduseni ei juhtinud. Lisaks piisas uuringu metoodikast mööda minemiseks Läänemaal põhjendusest, et ornitoloogid olid heidutamise osas negatiivselt meelestatud.
Tõepoolest, letaalse heidutuse piirkonnas sai kahe nädala jooksul hukka 23 hanelist, aga nii merikotkaste kui piirkonna kiskjate mõju oli kindlalt märksa suurem. Kui teaduslik on sellisel juhul heidutuse tulemuse mõõtmine ja selle pealt mõjude hindamine?
Uuringu aruandes on ka täiesti ilmseid loogikavigu. Näiteks uuringu tulemus näitas, et lisaheidutuseta aladel Virumaa idapoolses osas muutusid linnud julgemaks. Uuringu korraldaja jõudis selle tulemusena järeldusele, et „seega see tulemus ei toeta hanede heidutamisega põldude kaitsmise hüpoteesi“. Kui ilma heidutuseta piirkonnas muutusid linnud julgemaks, siis terve loogika ütleb, et heidutusega piirkondades peaks kartlikkus suurenema või vähemalt mitte vähenema.
Samuti puudus uuringu korraldajal huvi teada saada, mida põllumeeste seisukohalt lugeda heidutuse tõhususeks. Põllumeeste soov on võimalikult väikese aja- ja energiakuluga heidutusega hakkama saada, et tööde tipphooajal ka vajalikud põllutööd tehtud saaksid. Kas ülipüüdlik väljaheidete lugemine ja kalkuleerimine mingilgi moel sellele küsimusele saab vastata, on küsitav.
Raha läinud, tühjad pihud
Seetõttu oleme olukorras, kus uuringut saab lugeda riigi raha raiskamiseks, kuna metoodika ega tulemustega pole kellelgi midagi peale hakata.
Ka Eestil on vaja ohjeldada ebaloomulikult suure haneliste arvukusega kaasnevat linnugripi levikut, mida on Euroopa veterinaarametkonnad nüüdseks teadvustanud.
Oleme jõudnud arusaamisele, et uuringu korraldaja ja tellija ei tegele tõsiselt haneliste suurenenud arvu ja selle tõttu kasvanud põllumajanduslike kahjude vähendamisele lahenduste otsimisega. Samuti ei ole me saanud vastust, milliseid tegevusi planeerib Eesti loodusliku tasakaalu punktist mitmeid kordi üle kasvanud haneliste arvukuse ohjeldamiseks.
Eesti riigi tasandil on vaja lahendada olukord, kus ühe liigi ülisuureks kasvanud arvukus mõjutab negatiivselt teiste liikide elurikkust. Ka Eestil on vaja ohjeldada ebaloomulikult suure haneliste arvukusega kaasnevat linnugripi levikut, mida on Euroopa veterinaarametkonnad meie andmetel nüüdseks teadvustanud. Linnugripp ohustab nii meie looduslikke linnuliike kui ka farmides ja kodumajapidamistes peetvaid kodulinde ning võimalikud kahjud on väga-väga suured.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eestimaa Talupidajate Keskliit kohtusid keskkonnaministriga, et leida toimivaid lahendusi hanede tekitatud põllukahjude vähendamiseks ja välja arendada õiglane kahjude kompenseerimise süsteem.
Viimase viieteist aasta jooksul on hakanud suurenema kevadrändel olevate haneliste arvukus ja suurenenud põllumeeste registreeritud haneliste kahjud. Olukorra leevendamiseks on tootjaorganisatsioonid korduvalt pöördunud keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga lubada kevadine heidutusjaht, kuid seda pole tehtud.
Eesti põllumajandusele tekitatavad kahjud ulatuvad hinnanguliselt 20 miljoni euroni. Keskkonnaameti andmetel registreeriti 2021. aastal kahjusid üle 2,5 miljoni euro. Neid arvusid kõrvutades saab välja tuua, et kahjude ülevaade on puudulik, sest sageli jätavad põllumajandustootjad kahjudest teavitamata, kuna teavitamine on bürokraatlik ja kompensatsioon piirdub vaid 3500 euroga ettevõtte kohta. Reaalsed kahjud ettevõtte kohta on aga mitu korda suuremad, suurim registreeritud kahju ettevõtte kohta on 70 000 eurot.
„Oleme olukorras, kus linnukaitsjad ja keskkonnaametkonnad ei ole võimaldanud põllumeestel adekvaatselt võidelda haneliste tekitatavate kahjustuste vastu,“ selgitas EPKK nõukogu liige Olav Kreen. „Seetõttu pakume lahenduseks kõikidele põllumeestele täies mahus kompenseerida haneliste tekitatavad kahjud.“
Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahindusnõunik Tõnu Traks ütles, et tulenevalt üldisest ulukite käitumisest oleks põhjendatud kevadel kasutada ka letaalset heidutust, mis aitaks kahjusid kontrolli all hoida.
Arutelu kahjude täismahus kompenseerimisest jõudis tulemuseni, et sellised summad maksumaksja rahast ei ole põhjendatud. Siiski on oluline tõsta juba aastakümnete eest seaduses sätestatud aastas kompenseeritavat ulukikahjude ülempiiri, mis on 3200 eurot.
Arutelu tulemusena lubati alustada protsessi kahjude kompenseerimise määrade tõstmiseks. Samuti tõdeti, et lähiajal on vaja koos osapooltega üle vaadata haneliste uuringu metoodika ja põllumeeste etteheited sellele.
