MAALEHT UKRAINAS | Perega napilt pääsenud muusik: mäletan hästi helisid, mida erinevad relvad tegid

„Kui meie külas hakati maju miinipildujatest tulistama ja last ei julgenud enam isegi õue vetsu saata, siis sain aru, et peame kogu perega kohe põgenema. Võtsin kogu oma raha, et venelastega kaupa teha, nad on ju ikkagi inimesed,“ räägib Vjatšeslav. Tagantjärgi on see nii hull mõte, et ajab peaaegu naerma.

Vjatšeslav on muusik, õppinud dirigendiks, mänginud klassikalist kitarri. Tema sõjas läbielatu meenutustes on palju helisid. Millist häält teevad erinevad relvad, kuidas kõlavad lasud – surmatunnini on see mällu sööbinud.

Ja mitte ainult see.

Oma lugu on ta nõus rääkima, kuigi kahtleb – on sel mõtet? Ehk raiskab ta meie aega?

„Kui te tõesti tahate kuulata...“ ebaleb ta.

Tahame, sest Vjatšeslav ning tema Eesti juurtega abikaasa Tatjana jäid sõja jalgu just neil päevadel, mil me aasta eest hinge kinni pidades jälgisime telerist, kuidas venelased päev päevalt Kiievile lähemale nihkusid. Vjatšeslav ja Tatjana said pileti sõna oteses mõttes esiritta.

Nende kodu asub Kiievist 30km eemal Motõšini külas Butša lähedal.

„Teadsime, et sõda tuleb, üldine olukord oli selline,“ räägib Vjatšeslav. „Väga lootsime siiski, et midagi ei juhtu.“

Kui sõda algas, täitus küla inimestega, kes arvasid, et pisikest Motõšinit pole kellelegi vaja ning keegi seda ei puutu.

Esimestel päevadel ei juhtunudki midagi erilist. Vjatšeslav saatis poja poodi, et ta ostaks kuivaineid, konserve ja lihatooteid lihtsalt igaks juhuks. Seal olid juba teised sama mõttega inimesed ees. „Poeg helistas ja ütlesin, et püüdke nii jagada, et kõik midagi saaks,“ räägib Vjatšeslav. Väga nad ei muretsenud. Lugesid netist, et Hostomelis on rasked lahingud, aga samas - ilmad olid ilusad, lapsed käisid väljas jalutmas.

Süüa oli, elektrit oli, internet ka.

Olgu kasvõi jahipüss

„Siis tuli teave, et kolonnid on hakanud liikuma meie ehk Borodjanka, Makarivi ja Butša suunas. Palju inimesi oli Kiievist põgenenud, istusid ka meie külas ja lootsid, et kõik läheb meist mööda. Väed hakkasid liikuma Valgevenest ja nad jõudsid edasi väga kiiresti mööda Žõtomõri trassi. Tehnikat oli kuhjade kaupa, nägime seda internetist. Meie ikka väga ei muretsenud. Milleks neile meie küla? Ühel hetkel olid väiksemad sõjamasinad meie külas.“

Mujal ümbruskonna külades jagati sel ajal juba meestele automaate, seal mitte. Need, kel oli, otsisid välja mõned jahipüssid. Kokku oli ligi 40 meest, kes otsustasid vajadusel tegutseda.

Kui esimesed venelased välja ilmusid, andis üks meestest nende pihta tuld. Kohe avati vastutuli ja mees sai kõhtu nii pahasti haavata, et kohaliku arsti abist tundus vähe. Arst koos haavatu vennaga püüdis teda öö varjus Kiievisse haiglasse viia, neid märgati ja kõik kolm lasti hoiatuseta maha.